et lõpp oleks huvitav..

nüüd on läbi.
läbi.

otsas..

mai üheksas päev..

Vanad võlad on need, mis ei lase südametunnistusel rahus tulevikule keskenduda. Et seegi õhupäevik oleks õiglaselt kogu välismaa-aega kajastav, siis kirjutan siia veel lühidalt ka Saksamaal veedetud kolmest päevast..

Nagu tavaliselt ei lähe ükski kadriettevõtmine mööda sekeldusteta. Nii oligi meil kolm päeva täis Saksamaaseiklusi. Viimaseid ei tulnud üldse kaua oodata ja need, sunnikud, jõudsin kohale juba Taanis. Nimelt hommikul kell 5.45 kui me oma ühikakorteri ukse viimast korda kinni panime ja samme bussijaama poole hakkasime seadma, kärisesid lõhki mu püksid (: needsamad, mis mul parasjagu jalas olid. Kärina tulemus lasi ennast imetleda reie siseküljel, mis tähendas seda, et terve esimese maailmaavastamispäeva kõndisin ringi ebatavaliselt lähendatud jalgadega (;

23 kilo mammonat reisikottides ja kaalumata hulk seljas, sain bussi ja rongigi peale. Et lahke reisiplaneerijanoormees oli meile igavesti kavala Saksa sõidu trajektoori välja mõelnud, pidime vahetama rongi peatuses nimega Ringsted. Rongivahetus iseenesest ei ole sugugi mäekõrgune ettevõtmine, aga kui pilet ütleb vagun 81 ja perroon on umbes nii pikk, et ühest otsast teise üldsegi ei näe ning ekraanid, mis tavaliselt ütlevad, kus üks rongiootaja seisma peab, ei tööta.. siis.. jaah.. ei olegi nii meelakkumine see rongivahetus (: Hea, et Priidule rääkimine meeldib, nii ta leidiski ühe toreda tädi, kes meid õigesse kohta asetas.

Rongid sõidavad praami peale ja siis praamiga Taanist Saksamaale ja praami pealt taas maismaale. Nii saimegi, tõsi veidi hämmeldunult, Saksamaa pinnale. Esimene peatus pidi olema vana hansalinnade iludus Lübeck. Et saatusel on vahel kiuslikud plaanid, oleme me kõik arvatavasti juba kogenud.. meie kogesime seda uuesti: rongiuksed ei läinud Lübeckis lahti S: vajuta avamisnuppu palju tahad! Nii saimegi priisõidu Hamburgi ja pärast tohutut jooksurallit ka Lübeckisse tagasi.. ma arvan, et te ei paku valesti kui arvate, et olin surmani väsinud, kui tagaisõidurongis oma kottide otsas istusin ja aknast kevadist Saksamaad vaatasin. Tahtsin igale poole mujale, aga mitte seal rongis olla.. igatsesin igale poole, Taani tagasi, Eestisse oma koju..

Päev oli äraütlemata lämbe. Turismiinfotädi juhatas Priidu võpsikusse, mistõttu tegime koos oma suure koormaga veel tiirugi enne kui poolsurnult varem broneeritud hostelis kotid maha asetasime. Ei saa aga öelda, et seiklused oleks sellega otsa saanud.. vastuvõtuneiu, kes just hästi inglise keelt ei rääkinud, suutis panna krediitkaardilugemisemasina meeleheitlikult karjuma, aga raha kaardilt kätte ei saanud.. Priidu kaarti masin ka ei tahtnud. Niisiis olin sunnitud kena neiut veenma, et ta veelkord minu kaardiga prooviks.. natukese aja pärast pigistaski silmad hirmust kinni ja suskas kaardi masinasse. Maksud saime! Järgnes kiirkursus ukselukkudega läbisaamisest: push-touch-turn ning tuppa me läksimegi.

Higi maha pestud, kõht täis söödud, inimese moodi välimus taassaavutatud, läksime linnaga tutvuma. Mis ma öelda oskan.. ilus. Umbes iga kahe inimese kohta on üks kirik ja jõgi lookleb läbi linna ning hansaaegsete majadega tänavad ronivad visalt mäe otsa.. nii me jalutasimegi terve linna risti-põiki läbi.. kaks päeva saime luusida.. mitu korda äraeksimine, itaalia jäätise söömine, koka peale ehmatamine, kiriku torni sõitmine, linna vee pealt vaatamine, paaditäiele turistidele tahtmatult poseerimine, paljad lapsed purskaevus ja paks must kass kitsal tänaval on vaid osa sellest, mida kaks päeva ses hansapealinnas endast kujutasid.

Et siiski tagasi kallile kodumaale tagasi jõuda, tõusime ühel hommikul jällegi enne kõiki kukkesid ning jätkasime oma kompsude tarimist kodule lähemale. Saime rongi peale ja rongi pealt maha. Hamburg. Kõike rohelisem linn. Mitme suure jõe kallastel. Mitme tuhande sillaga monstrum, kus ühel pisikesel inimesel tekib umbes kümnendal hingetõmbel tunne, et ta on veelgi väiksemaks kahanenud.. suisa mikroskoopiliseks.. Nagu meie seiklus algas, ta ka kippus lõppema noolemänguvalemis. Hea, et me seda mängu juba oskasime. Saime bussiga rongijaamast lennujaama. Andsime lennujaamas pakid onudele, valisime välja pingirea, kuhu päevajao tundide pärast vintsuli viskame ning põrutasime linna tagasi.

Hamburg on hea bussiga sõitmiseks. Nii tuli välja. Ostad pileti. Ronid turistibussi teisele korrusele, küpsed seal suvesoojas päikeses krõbedaks ning sõidad ühest kohast teise, vahepeal jalutad huvitavamates kohtades ringi, hüppad bussi peale tahtmisel tagasi ja küpsed edasi.. Kui üks tiir saab otsa, teed teise veel. Ronid 50 meetrisest trepist üles, et näha täiesti mittemidagiütlevat vaadet ja sõidad pimedapimeda liftiga, kus kõik peale Priidu on hiirvaikselt, alla tagasi. Sööd kõhu täis ja sõidad veekord bussiga, seekord lennujaama.

Öösel on lennujaamas vaikne ja jahe ning koristajaonu suurte hirmutavate harjadega masin sõidab magavate inimestega pingiridade vahel ning teeb põrandad puhtaks. Õhtul loeb Priit telefonist koduuudiseid. Hommikul näitab telekas lõketega Tallinna tänavaid ja rattad taeva poole keeratud autosid. Eestlane olla on uhke ja hää, natuke hirmutav ka! Sõidame Riiga. Enne maandumist elame üle maandumise, mis tükiks ajaks igasuguse lennukisõbralikkuse või -põnevuse hävitab. Natukese aja pärast istume mu kalli väikevenna auto tagaistmel ja naudime päris kodukeelseid nalju. Hinges killuke nukrust, peas kihutamas kaheotsaga igatsus..

Läti-Eesti piir, Priit bussi peale. Veel paarkümmend minutit ja emme soe kallistus teeb kodutunde elavaks.

Saigi otsa.. see kogemus..
Jäigi maha.. osake mu südant ja hinge..
Jään ootama.. seda, mis tulemas..

Aitäh!