ei ütle midagi..

Märtsi viimane päev..

Päevad lõppevad siis, kui algab magamine ja saava stardipaugu siis, kui põõnamine otsa saab. Uneaeg ei ole kellegi oma. Taolise reegli baasil saab kutsuda märtsikuu eelviimast päeva siinveedetuist üheks pikimaks. Oli teisel algus ja lõpp kellaaeg pea sama, paar tunnikest vahet..

Hommikust ja päevast ei tasu pajatada. Märkimisväärne puudub. Taanlaste veidrused ning omapärad on viimase kuuga nii omaseks saanud, et kui ka tähele panna, tundub, et kirjutada ei ole ikkagi millestki..

See on vaid, et taani lapsed peavad praktika lõpus tegema eksami juhendajale. Ettevõtmine kestab kaks päeva. Esimesel saavad endale loosida patsiendi, keda peavad hindama/vaatama/hinnatuima vestluskaaslasena kohtlema.. loevad ta meditsiinilisi materjale, istuvad, mõtlevad.. Teiseks päevaks on koostanud patsiendile hindamise hinnangu ning viimasest tuleneva probleemiloetelu ning tegevuskavagi, mille siis juhendajale ette näitavad ja hilisema jutupuhumise käigus kaitsevad. Kujutate ette imestust, kui tuleb välja, et meie ei peagi eksamit tegema.. mina kujutan ette..

Kui istuda päikeselaigus ja tunda ühel kehapoolel korraga sooja valgust ja jahedat õhku ning valutada eelmise öö tantsuõnnetusest valutavat jalga ja kuulata rahulikku jazzi, siis tundub, et peaaegu on hea. Miski on aga ikkagi puudu.. või miskid. Mõnda kadunud asja ma tean, teist sama paljut veel leidmata tean ka, siis on veel need, mis on olemas, aga omaks tunnistamata.. Nii palju asju on olemas.. veel rohkem on puudu..

Meie Taani koolis peetakse igal aastal hirmkalli piletiga ja hea toidu ning mitme saali muusikaga munapühapühaeelset pidu. Ma ei kujutanud ettegi, et ma sealt seltskonnast nii paljusid inimesi tean! Või, et nemad mind teavad.. Igal juhul.. sain süüa ja nalja teha ja ära eksida ja tantsida ja juttu rääkida ja.. Pidu on pidu. Ükskõik, millisel maal. Kojutulek on igal maal teistmoodi. Kui siin saarel juhtud olema hajameelne, uimane, tähelepanematu tohman, selline minuga äraütlemata sarnane, ja unustad rattatuled koju, tuleb pärast niigi intensiivset jalgade kasutust ette võtta öine jalutuskäik ühest linna otsast teise.. sest rattad lihtsalt ei sõida, kui tulesid küljes ei ole.. kümmekond kilomeetrit kõmpimist ja ongi selleks korraks pidu läbi..

Te peaksite nägema, kuidas Priit taanlastele tantsimist õpetab.. ja kuidas nemad õpivad (: Ei loe, kas oled püsti või pikali..

Taanlased on toredad.
Mina olen mõtlik.

karvaKadri kirjutab..

Märtsi kahekümne üheksas päev..

Nad siin panevad marmelaadi purki ja siis küsivad suurte silmadega eriti imestunud häälel, et kas sa tõesti sööd seda niimodi, kui marmelaadimaias Kadri teelusikaga purgist magusat mekib.. Mismoodi ma siis peaksin? Näpuga oleks ju ebaviisakas! Ise panite purki teise!

Mütsist ei ole kippu ega kõppu.

mul on üks asi kadund.. teine ka.. ja kolmas..

Märsti kahekümne kaheksas päev..

Ma olen praegu väga kurb. Tõesti õnnetu. Ma kaotasin oma lemmiku mütsi ära. Siukse musta ja heegeldatud, tutiga. Kuri olen ka. Iseenda peale. Olen oma lühikese elu jooksul juba vähemalt sada üks mütsi kuhugi unustanud, pillanud, jätnud.. Kuidas ma ei oska hoida seda, mis on hea??!

Ja ma juba korra olen selle sama mütsi ära kaotanud ja tagasi saanud.. Siinkohal Otile kõige soojemad tervitused (: Nüüd uuesti. Mitu korda on võimalik ühe ja sama mütsi pärast kurvastuse- ning rõõmupisaraid valada? Igal juhul väga kurb on.

Priit, hea poiss, läks linna ja muuhulgas käis ka selles ainsas poes, kuhu ma korraks uusimaid moeuudiseid kontrollima läksin, küsimas, kas jalutamaläinud müts ei ole nende juures vahepeatust teinud.. Aga ei midagi.. jälgi ei olnud, lõhna ka mitte..

Eile oli lõhn.
Kaerahelbeküpsiste ja puuviljateelõhn. Maria korteris. Küpsetasin minu meelest Eesti moodi asjakesi. Enda moodi kõrvetasin kaks plaaditäit tumepruuniks ja viskasin kakssada grammi margariini põrandale ning lasin pliidiukse klaasi klirisedes kinni.. Lugesin jalad kõhu all keras raamatut ja lubasin umbes kaksteist korda, et rohkem ei räägi enam midagi. Ikkagi rääkisin, igasugustest asjadest.
Kevadöö- ja linnulaululõhn oli ka. Kihutades rattaga linnast maale (loe: ühika baari). Pidin peaaegu bussile otsa sõitma, pidurdasin ennast pooleks, et asfaldile maandunud esituld otsida ja neljandikuks, kui rohelised autojuhid ei tahtnud teeandmisemärki teada, sõitsin ühest vennast kaks korda mööda, harjutasin parklas autode vahel slaalomit.. jäin viisteist minutit hiljaks..
Pimedas näeb paremini. Paneb tähele uut. On teistmoodi.

Täna oli maitse.
Kaerahelbeküpsiste ja ananassi ja kiivi ja shokolaadikoogi. Taanilaste praktikalõpueksameid tuleb tähistada.
Kauakestmise-, hiljaksjäämise-, otsimise-, andmisemaitse. Kaotamise maitse. Ma arvan, et ma kaotasin ennast ka ära, koos oma lemmiku mütsiga. Ma ei tea kuhu.

Täna ma ei oska olla.

kats.

Emmele vaatamiseks. Teistele ka, kes ei tahaks mind ära unustada..

puust mees minule.

Märtsi kahekümne kuues päev..

Mõnikord on päevi, kus tahaks olla hoopis teistmoodi. Igatpidi. Seest ja väljast. Mõnikord on neid päevi mitu tükki järjest. Teinekord tundub, et kõik päevad ainult sellised ongi. Ja kuidagi ei oska midagi muuta. Õigemini ei oska kuskilt alustada.

Soe ja helekollane päike paistab must läbi. Vähemalt selline tunne on. Tahaks saapad jalast ära võtta ning paljajalu asfaldil joosta ja ühe jala peal hüpata. Mulle meeldib mõelda, et tegelikult olengi mina see vari, mis tabamata kiirusel mu taga või ees või kõrval oma kuju muudab. Hall ei ole igav! Tumerohelisest õllepudelist saab õlu ise otsa. Mina jõuan ainult mõelda, et nüüd ta siin ongi, see igakevade esimene märjuke. Päriselt oli hoopis otsas juba, mulksus mu kõhus naeru pugistada omaette, iseendaga rohkem kui rahul. Päike ikka paistab must läbi. Ma ei saa aru, miks siis ikkagi varjud tekivad. Tahaks varju sisse astuda. Tema ei taha tabatud saada.

Natuke tige tuul puhub must mööda. Iga kord võtab veidi juukseid musta klõpsu vahelt ning lennutab neid vallatult ringi. Must saab tuust. Tuulest vabakutseline kunstnik.

Mõnikord on päevi, kus ei taha enam üksinda kõndida.. ei taha iseendale rääkida, et kuuldavaks saamiseks tuleb teha häält, et nähtavaks ei saa varju sisse astumisest unistades, et eitava vastuse saamiseks peab sõnastama küsimuse.. on päevi, kus omapäi olemine tundub suurem õnnetus.. kus tahaks, et juuksed oleks lühemad ja silmad suuremad.. on päevi, kus üksiolemisest on vähe, aga mitmekesiolemine ei aita.. Mõnikord on päevi, kus oled olemise pärast.. tahaks, oleks teisiti, aga ikkagi samamoodi.. Tabalukud on suu sulgemiseks. Kalev habrastele mõtetele pealeviskamiseks.

Raagus okste küljes on punased krimpsus kibuvitsamarjad.
Esijalgadega siputav kärbes nuusutab imepisikese valge lille tohutult suurt kollast südant.
Mustvalge koer jalutab naerusuise mehega.
Lepatriinud sibavad asfaldil, ma ei astu neile peale, hoopis vaatan ja unistan.
Hõbedane kõrvarõngas haige imiku ema ninas ei ole mitte milleski süüdi.
Päikeseprilliklaasid peegeldavad nina peale vikerkaare.
Keegi kõnnib ühe jala varbad paljad, sest sandaal ununes golfiväljakule.
Tundmatul lapsel on laulutuju.
Valge kitliga naisel on imepikad ripsmed.

Minu meelest on elu vaatamiseks.

Mõnikord on nii, et lähed poodi ja ostad endale puust mehe.

läbi läätse..

Priit tegi minust salaja ja poolsalaja pilti. Mina tegin ka pilti. Kirikust ja surnuaaiast ja kastanipungadest..

mina ja mu vari..

Märtsi kahekümne neljas päev..

Koorisin just apelsini. Nüüd on taldriku peal kuhi oranže koori ja tuba on head lõhna täis. Sõrmed on mahlased ja kleepuvad, põsed magusast puuviljast punnis.

Apelsinid tulid meie juurde Maria seljakotis, kelle eile õhtul kaksinduse peletamiseks endale külla pannkooke sööma ja filmi vaatama kutsusime. Spontaansus teeb olemise põnevaks. Nii vaatasimegi hetkemõtete ajel kaks filmi jutti, jõime ära kaks pudelit punast värvi veini, hävitasime kuhja pannkooke, teadmata hulga juustuviile ning paraja portsu jäätist. Jutujupid ning naerupahvakud tulid justkui iseenesest ning täiesti kutsumata ja tegid öö sõbralikuks ning toredaks. Küünlad puhusin ära, kui kell Eestis näitas viiendat hommikutundi. Aknatagune kevadvihm sabistas une heaks.

Selleks hommikuks, mis pärast ärkamist päeva alustab, oli päike ennast siiapoole pilvi võidelnud ning säras kõigest hingest kardinapraost tuppa. Pärani aknast lendast sisse kamaluga kevadet.. tuult, päikest, linnulaulu.. kui hästi nuuskida võis isegi lillelõhna leida.. Nii istusingi varbad päikeselaigus ja mõtlesin, mida taolise ebahariliku päevaga peaks pihta hakkama. Lõpuks leidsin, et oleks äraütlemata rumal priiskamine, kui ei prooviks teha kõike, mis pähe tuleb.. et oleks asjalik/vajalik/tore/meeldiv/..

Pärast seda, kui olin Priidu paar tundi keskpäevast hiljem üles koputanud, et ta siukest sooja ilmaimet tervenisti maha ei magaks , sidusin rätiku pähe ja panin fotoka kotti ning kimasin linna ajalugu püüdma. Õues sai selgeks, et kõik olemasolev tuul tuppa ei mahtunud tulema.. Nüüd ta oli mu peale natuke solvunud, et nii väikeses toas pesitsen ja üritas mind igast küljest pikali lükata, jopet seljast ja rätikut peast ära sikutada, juustest tutistas ka.. päike tegi lepituseks pai. Priit näitas mulle reede õhtul, tänutäheks selle eest, et olin tubli ja koristasin terve oma toa ilusasti ära, hirmus suurt ja korras surnuaeda. Keset linna.

Räägitakse, et roheline on elu värv. See surnuaed, mis mind reede õhtust kummitama jäi ning enda juurde magnetina tagasi tõmbas, on kõige rohelisem koht, mida ma sellel aastal näinud olen. Igat tooni rohelist. Päikesepaiste. Varjud. Rahulik vaikus. Tasane, ootamatult rõõmus linnulaul. Lõputuna tunduvad puudealleed. Tundmatud nimed hauaplaatidel, maakividel. Jalutasin selles tohutus surnuaias mitu tundi. Lugesin nimesid ja mõtlesin nägudele nende pealkirjade taga. Arvutasin vanuseid ja kujutasin ette saatuseid, mis kivisse raiutud daatumite vahel teoks saanud. Surnuaiaõhk on minu arvates alati teistsugune, kui mujal ilmas, justkui tiine kurbusest, paratamatusest, lootusest, igatsusest.. ütlemata jäänud sõnad ning vastamata jäänud küsimused hõljuvad seal kindla peale.. Vahel tundub, et tuleb vaid käsi sirutada ning mõni neist nähtamatutest hõljukitest pihku püüda.. Ja tegelikult on surnuaedades kõige vähem neid inimesi, kes sinna murukamara alla mullaks saama pandud.. Nad on ju tegelikult oma koduseintes, oma järetulijate ja sõprade mälestustes, pildialbumites, päevikutes, nad on igal pool mujal.. Selles surnuaias olin mina ka roheline. Ja mu alati ustav vari.

Tõstsin toa ringi.
Tegin miljon ja üks pilti, millest pool sai peaaegu hea.
Kirjutasin luuletuse.
Istusin aknal niikaua kui päike päriselt ära läks ja siis veel natuke aega.

Mu käed on külmad.

veider on veider

Märtsi kahekümne kolmas päev..

Unerütmid on isepäised. Nii isepäised, et ärkvelolija ei saa paremagi tahtmise juures nende ülemvõimule vastu. Nii olin minagi sunnitud enne neljapäeva saabumist magama 13 tundi ühtejärge. Ma ei kurda! Sain karvavõrra erksamaks ning ei haigutanud rohkem kui korra terve kuue tunni jooksul, mis praktika algust ja lõppu lahutas. Võrreldes eelnenud päevadega äraütlemata tubli tulemus. Nüüd tean sedagi, et kolmeteistkümnetunnise vastupandamatu une väljameelitamiseks läheb vaja kahte põikpäist ööd, mis kahe peale jaotavad peaaegu kuut unetundi, needki pigem väherldes kui puhates mööda saadetud. Ja siis veel ühte, mis tunde lugedes täiesti arvestatav võiks tunduda, aga sisuliselt liialt kiire ja kirev. Ühesõnaga: magasinkolmteisttundijuttijaeiolesedajubavägakauaaegaenamteinudkuidtulemussaihea.

Tehnika ei ole minu jaoks tehtud. Puuviljad on ja kakao ka. Mõned asjad on veel. Näiteks lapsed ja raamatud. Mozilla otsustas ükspäev, et temale aitab. Ja koliski minema, tegi kuskil jalutuskäigu, leidis ennast uuesti ulatusliku suurpuhastuse kaudu, otsustas, et tuleb uhiuuena tagasi. Talle ei meeldinud mu bookmarksid, kõik viskas välja.. või peitis ära, vähemalt minul neid taastada/leida ei ole õnnestunud.. Allusin vägevamate soovidele, ajades natuke omagi jonni ja hakkasin mälu järgi teadaolevaid uuesti laiskuselisti laduma. Ühesõnaga: kuiisesuurpuhastusieiteetehakseneedsinueestüllatavatelhetkedel.

Jäätis on ka minu jaoks. Aeg ajalt. Vihmaste ja tuuliste ilmadega. Siis ma tahan seda õues süüa, sellel ajal kui on vaja ratast jalutada. Pärani lahtise akna all tugitoolis istudes tahan ka jäätist süüa. See üldsegi ei loe, et jalg on tagumiku all istumisest juba täitsa surnud. Eriti vahva on, kui jäätis on kolmevärviline ning kahe vahvlitüki vahele pandud. Siukest võiks igal pool süüa. Ükskõik mida tehes. Aeg ajalt.

Mulle niihirmasti meeldib kui poistele/meestele lapsed meeldivad ja kui nad oskavad ning tahavad nende jaoks midagi ära teha. Armu või ära! Täna saingi loetud minutid veeta kahe sellise imetabase eksemplariga Taani erivajadustega laste päevakodus seigeldes. Nemad, õnnelikud, saavad selles toredas asutuses oma praktikat teha. Mitme korruse jagu erinevaid spetsiaalselt kohandatud ruume, palju abistajaid ja toredaid lapsi. Viimased sellised, keda saatus algusest peale otsustanud proovile panna ebaausal ning karmil viisil. Meil, lihtsurelikel, jääb üle vaid käpad tõsta ning tegutseda volituste piirides nii hästi kui halvasti see parasjagu välja tuleb, et nende armsate tegelaste olemine natukenegi lihtsamaks teha. Mingil suvalisel hetkel.. selles ilusas renoveertiud majas.. üht siirastniisiirast last vaadates.. ma teadsin murdosasekundiks, et midagi peab olema ka minu väikestes külmades kätes, et maailm saaks tilgajagu parem.. võibolla ma ainult tahtsin seda teada.. Ühesõnaga: elusonlühikesihetkimisvõtavadtervetükisupisikesestsüdamestningeiannasedakunagitagasi.

Ma arvan, et kui aken lükata võimalikult palju pärani, siis peab õues soojemaks minema, sest just nüüd ma ju ometi ei saa surnuks külmuda.. Kui ma kaua aega taevast vaatan, siis tuleb küll natuke rohkem päikesepaisteline tunne..

Priit Kadrile ühel päeval:"Sa oled ikka veider. Mõnikord veider ei ole hea. Mõnikord veider on veider." Mina ei tea midagi.

punk cover..

Märtsi üheksateistkümnes päev..

Külm vihmasegune lumi või lumesegune vihm tuuseldab ilma igasuguse mõistusliku mustrita hiirhallist taevast alla. Tuul tramburaitab veel jaburamas inimtajule hoomamatus tempos. Ühtäkki ilmunud vahetpidamatu autodevool tundub laulvat täiesti uues mürinastikus, ehk on need tabamatul kiirusel töötavad kojamehed, mis viimast jõudu kokku võttes peremeestelt allaandmise eest andeks paluvad.. Raju. Imetabane raju. Segadus, mis küünib hetke pärast totaalse selguseni. Ilm on ahastuses. Ja kõik sinna juurdekuuluv koos sellega. Ääretus hiirhallis ja ulguvas ahastuses. Viimane tundub nii piirituna, et pretendeerib eufooria tiitlile. Korrapäratu kord.

Kollane ratas rühib asfaltmäest üles, vastuvoolu. Tal on kaasas tüdruk. Mustas tüdruk, siniste tennistega. Tennistel on kollased triibud.. nagu kilekotilgi. Aga see ei ole oluline. Kurjale rajuhakatisele ei lähe korda kollased või sinised või ükskõik, mis värvi triibud, kõik võiks üleüldse triibutugi olla, ta ikka vihuks tantsida oma temperamentset tantsu, ses adumatus rütmis.. hoides tuulel tugevasti käest. Lumine vihm või vihmane lumi tundub paljal silmnäol ja kõvasti rattast kinni hoidvatel kätel kriipivpiitsutav. Nagu karistus olnud ja olemata apsakate eest. Pähklišokolaaditükk, mis punakaksvärvunud põses sulab on lohutus, mõttepüüdja. Jaburkummaline eelmäng üleüldisele laialivalgumisele, mis tasapisi, kuid visalt ja järjepidevalt aset leiab. Jalgrattal on sunnitud ümbersündi kuulutav tilk lenksu otsas ja kodarates ja pakiraamivõrestikus, tüdrukul nina otsas ja igas ripsmes ja jakivoltides.. Kraevahe on tagavarade kogumiseks. Kollasetriibulised tennised ja kilekotid ka.

Kui on nii märg, et tundub kuiv.
Kui on nii külm, et hakkab soe.
Kui on nii halenaljakas, et muutub rõõmusnukraks.
Kui piitsutusest saab paitus
ja tõusust laskumine.
Kui on piisavalt tahke sulamiseks.
Kui hämar pimedus on silmipimestav valgus.

Jalgratas viib ojadena laialivalguva tüdruku koduni.
Päike tuleb välja hetkel, mil läbipaistev välisuks üleni veest tüdruku selja taga vaikse kolksatusega sulgub.

Kui öö ei taha, siis öö ei taha.. olla magamiseks kasutatud. Väsinud lapse soovid ei loe.
Ämblikuvõrguga saaks und püüda, ma arvan.

muinasjutust ja pühapäevasöödikust..

Märtsi kaheksateistkümnes päev..

Elas kord pühapäevasöödik. Ta sõi isegi väga läbiligunenud pühapäevi. Äkilise rahelisandiga. Tema järetulijad tegutsevad tänapäevani. On äraütlemata nahhaalsed ja pugivad pühapäevi eelkäijatele vääriliselt. Maitseeelistused ei ole aja jooksul muutunud..






Iga tagasihoidlikumgi kultuuritundja teab lugu inetust pardipojast või lumekuningannast või tikkudega tüdrukust või keisrist, kes paljalt ringi lippas või printsessist, kel hernetera kaheteistkümne madratsi ja suleteki all magada ei lasknud..

"The novel will make you famous, the fairy-tales will make you immortal," ütles sõber Hans Christianile peale viimase naasmist Itaaliast, kust kirjamees tuli tagasi taskud täis tindijoonistusi ning peas keerlemas romaanihakatis.. Sõber ei valetanud. Hans Christiani voolav loomingulisus ning imetabane fantaasia tegid kirjaniku kuulsaks juba ta eluajal. Vaatamata sellele elas mees üksikut rändajaelu, mis kantud oma ajastule tavatust välimusest, mitmest õnnetust armastusest, vaesusest, igatsusest, vahel nii väsitavast loomingulisusest, hambavalust, paberkaunistuste lõikamisest..

Ma käisin Hans Christian Anderseni muuseumis.

Elu ise loob muinasjutte. Iga hetk. Meie peame need ära tundma. Keegi paneb oma tuntu ja kogetu kirja. Näpuotsaga õnne ning kirjapandu hakkab muutma maailma. Maailmast saab elule miljöö ning elu teeb uusi muinasjutte. Keegi, kes jutud üles märkis ei tea juhtunust midagi. Tema on tühjus.. mis tegelikult rohkem huvitavat täis, kui kõik see, mida olevikus käega saab katsuda. Aga ta ei tea seda. Ei saa kunagi teada.

Mitu lõppu on kirjanike juhtumistel? Mitu korda nad saavad elada?

Täna puhub tuul toas küünlad ära.
Ühel sellisel rajusel ööl sai printsess herneteral väherda. Järgmisel päeval võttis prints ta naiseks.

on ja ei ole..

Märtsi kuueteistkümnes päev..

Vahepeal olid neljateistkümnes ja viiteistkümneski päev. Sai otsa pool meie välislähetusest, mis tähendab, et juba peaaegu homme oleme nagu miilenkid tagasi Eestis. Kellele õnneks, kellele õnnetuseks..

Mäletan ennast varasemast ajast klõbistamas teksti, mille sisuks oli möönda, et siin tuulisel-tuulisel ainult mäest üles teedega Taanimaal juhtub iga päev midagi sellist, mida kunagi varem ei kogenud/näinud/katsunud/nuusutanud/maitsnud/tundnud.. midagi, mis üldiselt juhtub juba kindlasti mustmiljonindat korda, aga minu maailm saab avaram, kogemusterikkam, värvilisem.. Viimase ja praeguse jutujupi loomise vahepeal õhtusse veerenud päevad ei ole erandid olnud..

¤ Kolmapäeval sain kogeda hetki, mis kokkuvõttes võiks kanda pealkirja "elu alastuskakstund" või muud sarnast.. Oli jälle koolipäev. Massaažiõpetuse praktikum. Juttude järgi eriti äss õpetaja, kes hallidel argipäevadel spordiga kuulsust kogunud tegelasi terveks teeb ning muidu ka oma nime aeg-ajalt telekaekraanile organiseerib. Ise olevat pikkase aastate vältel välja töötanud süvavenitussüsteemi, mis toimib triggerpunktide stimuleerimise kaudu.. stimuleeritakse küünarnukiga.. ja need lihased, mida õpetati paremaks tegema olid kõik kogemata juhtunud tuharapiirkonda, mis tähendas seda, et pooled inimestest olid kogu aeg pesu väel.. Alguses seisin nagu oleks kõva obadus piku pead saanud: igasugusest soost või seksuaalsest orientatsioonist sõltumata koorisid inimesed ennast poolporganditeks, ronisid massaažilaudadele ja said piriformise või gluteus mediuse peal paarimehe küünarnukki tunda. Ja kui tuhar õpetaja arvates veel liiga kaetud oli, siis ta lihtsalt tuli ta paljastas kõik, mis vaja.. (:
siiamaani on naljakas (: Ja meie oma ääretus tagasihoidlikkuses seal koduses Eestis teeme riietevahetamist vahetustega ning õpime tuharamassaaži läbi aluskate.. Ajaraiskamine! (:
Ja lisaks ebastabiilsele hüppeliigesele lisaks, sain kolmapäevast kaasa teadmise, et nimmepiirkonnas võiks lülisammast nimetada skoliootiliseks ning niude-sääre sidekirme on pehmelt öeldes palju pinges.. Tundub tõele vastavat see ütlemine, et terved inimesed on lihtsalt piisavalt uurimata eksemplarid..
p.s. see küünarnukiga lihaste stimuleerimise tehnika on oi-sa-pagan-kui-valus.

¤ Neljapäeval sain üle pika aja tunda, mida tähendab mitu oma patsienti päevas. Vahelduseks täitsa värskendav ning ülesäratav kogemus. Siinkohal uudis neile, kes teemat valdavad: spinaalstenoosi või diski prolapsi operatsiooni järgselt lubatakse Taani inimestel kohe istuda, kogunisti maksimaalselt 30 minutit järjest esimese 14 päeva jooksul, sealt edasi võib teha kõike, kui kuulata valu sõna. Ja kui palju muudab praktikat juhendaja! Reegel: kui enda juhendaja põrutab Berliini puhkama, siis antakse kasutamiseks parimad tavapäraselt hästi peidetud eksemplarid.. nagu janusele antaks vett nuusutada.. Nädal aega kevadet on piisav sissejuhatus taassaabuvale talvele, räägitakse. Nädalavahetus peaks tooma selgitust.

¤ Reedel on juba hommikust saati naerune. Näib nii, et esineb öid, kui autod sõidavad läbi heki vastu ühikaseina (: Tegevus, mille tulemuseks tõepärane natüürmort, mida audientsina äraütlemata lõbus jäädvustada. Hetk teiste liiklusäparduse üle itsitamisest hiljem põrutan rattaga vastu kivimüüri, tõsi, õilsatel eesmärkidel, tehes kitsal teel ruumi siresäärsele jagratturile, kuid siiski.. nüüd on mu mustangil ebastabiilne esikorv.
Õhust saab maitsta lubatavat lund ja nuustada maiseid lõhnu, mis tunduvad pilvena katvat kogu Odenset. Minu meelest saab keelega ka lõhna tunda.. või kõrvadega.. või mingi muu salapärase kohaga.. igatahes kevadine sigade kõhutuulehõng ei kao isegi siis, kui nina kõige kõvemini kinni pigistada. Vajaliku füsioterapudi kadumine laheneb iseenesest, asendudes viiv enne arusaadavaid tagajärgi, uute väljakutsetega. Öö on kella viiest poole kaheksani, pärast seda on aeg, millele siiani nime pole antud..

Nimetul ajal ei ole. Muidu on. Ükskõik mis.

lilled, ühikatuba ja teibitud hüppeliiges..

pildialbumilisa..
mõnusa vahvilõhnaga lillepildid.. Maria ühikatoahõng.. minu enda tehtud päris esimene hüppeliigeseteip..
araablasi sel va varemmainitud turul ma pildistada ei söendanud, politseinikku lihtsalt ei julgenud.. õnn ei ole mängimiseks.. esmaspäevaõhtuti vähemalt mitte..

elu esimene..

Märtsi kolmeteistkümnes päev..

Kevadiselt soe päike paistab üle katuseserva otse Priidu toa aknasse, minu tuba on kella pooleneljaseks sissepaistmiseks veidi vale nurga all. Kevadiselt jahe tuul puhub pärani aknast sisse, paberingel kõigub ses tavapäratus õhuliikumises vaikselt.. On pärastlõuna. Veel natuke aega ja sellestki saab üks neist paljudest, mis vahepeal linnutiivul igavikuga ühinenud.

Kui paar nädalat tagasi arvasin end tundvat kogemas midagi rutiini laadset, siis hetkel võin siia süümepiinateta kinnitadam, et viimased neli päeva on suutnud igaüks natuke üllata. Mitte üheski päevast ei puudu see eriline, mida kunagi lokirulle pähe keerates või lastelastele sokke kududes veidi nukra muigega meenutada.

Laupäeval tõusime enne peaaegu kõiki kukkesid, et saaksime pesumajas löögile. Voodipesu ju ometi vajab loputamist. Ja pesupesemiseta oleks Priit pidanud püksata ringi jooksma, mis iseenesest oleks ju päris naljakas olnud, kuid usun, et on vähe neid, kes hetkel sooviks, et laupäevahommik siin ühika 2110 toas oleks möödunud meloodiliselt norsates. Vara ärkamise võlu on see, et nii palju asju saab tehtud.. ja et õhk maitseb sootuks teistmoodi kui hilja tegemistega alustades. Pesumaja nipid-trikid katsetatud ning tuba puhta pesu lõhna täis, väntasime läbi tiheda päikesepaiste linna. Turule. Uuele turule kui päris täpne olla. Kohalike sõnul pidavat olema huvitav koht. Nii olime meiegi õhinat pilgeni täis. Aga nagu selle pilgeni-õhinat-täis-olemisega mõnikord on, et reaalsus, mis ettekujutustega paratamatult kunagi kohtub, võib osutuda sootuks..hmm.. üllatavaks. Ma ei ole kogu oma Taanis veedetud aja jooksul midagi nii koledat näinud! Ausalt! Ma ei oska seda kirjeldada, lihtsalt oli kole. Uus, aga kolekolekolekole. Ja kõigele lisaks ei ole ma mitte kunagi veel näinud oma elus ühe ruutmeetri kohta nii palju araablasi. Vaieldamatult kõik müüjad olid araabia päritolu, mis tähendas seda, et näiteks puu-ja juurvilja saalis, ei kuulnud läbi karjumise iseenda mõtteidki. Teiseks, kui ma ka oleksin vähemalt oma mõtete algust või lõppu suutnud eristada, ei oleks ma selles tohutus rahvamassis õige letini enne hilist õhtutundi jõudnud.. Seega: ühegi puu- või juurvilja, ega muu vidina võrra me rikkamaks ei saanud. Tegime, et tulema saime! Bazar!

Vabaõhuturg, mis hetkel-veel-täpsustamist-vajavatel päevadel Odense vanalinna tänavatele lahti lüüakse, oli palju sõbralikum ja vaiksem ja armsam.. Seal sai õuna ja greipi ja porrut osta. Muud oleks ka saanud, aga me lihtsalt ei tahtnud (loe:ei raatsinud). Tore koht. Päikese käes ostetud, kooritud ja põske pistetud greip maitseb hea..

Pühapäevast hammustas keegi välja aja, mis jääb hommiku ja õhtu vahele.. See, mis aplale tundamtule olendile sisse ei mahtunud, jäi meile ja oli väärt kõiki neid kulunud minuteid meie elust.. rohkem kui sada protsenti. Hommikul viskasin jutujuppe Eestisse emme kõrva ja tema saatis omad minu poole teele. Skype natukese abiga. Oma emaga on tore rääkida. Mõnikord ta kohe oskab teha nii, et oleks hea. Õhtul tõstsime pisikartulid ja porru ja pirnid ja kreekapählid ja redised ja maitseta jogurti ja punast värvi veini rattakorvidesse ning sõitsime Mariale külla. Tema elab teises ühikas. Magusa-magusa koha peal. Magusas-magusas korteris nagu selgus.. Jälle kord koht, mille kirjeldamine ei suudaks luua optimaalset ettekujutust.. valged krohvitud seinad, kõrged laed, köök ja vannituba, mis sisustatud uute vahenditega, redel, mis viib katuseakna alla magama.. Isegi ilma Maria poolt loodud koduhõnguta oleks see ühetoaline elamine väga vahva omada. Kui ühiselt tehtud ahjukartulid ja salat koos Maria ja tema kahe sõbra abiga pintslisse oli pistetud, vaatasime ühika keldris poolsuurelt ekraanilt kellegi interpretatsiooni Punamütsikesest.. Kui palju ühtviisi naljakaid multikakangelasi on võimalik välja mõelda..? Jääaja laiskloom ja vöötorav, Shreki eesel, Punamütsikese jooksvad kilpkonnad ja joodeldav sokk ja hundi abiline orav.. Nad on alati naljakad! Ükskõik kui erinevalt sarnane on kontseptsioon.

Esmaspäev tõi kaasa kõige kevadisema olemise, mis minu luud-liikmed sel aastal kogenud. Juhtumised oma uudsuses/üllatavuses ei jäänud vähemalt +15 soojakraadile sugugi alla:

• kopsupõletikuga laste füsioteraapia seisneb selles, et neile topitakse näo ette PEP-mask ning emadel kästakse seda seal jõuga minut aega hoida.. karjugu need haiged mudilased palju jaksavad..
  
• kuueaastased jonnakad tirtud ei taha sugugi õhupalliga mängida, et sekreet hingamisteedes liikuma hakkaks.. nad tahavad hoopiski voodis pikutada ja oma emadele selliseid asju öelda, mida minu sõrmed trükkida ei söeda
• Priit näeb kahte otropeedilist operatsioon järjest, mina ei ole veel ühtegi saanud kogeda.. loen kiirluubis raamatut, mille kasutamisõigust saab hinnata sekundites.. kui keegi siinkohal arvab, et ta tahaks minu eest kirjutada bakatööd, siis olen pakkumistele rohkem kui avatud..
  
• postkontoris juhtub nii, et pean tädile andma kõik oma rahakotis oleva krõbiseva-koliseva. viimse kui öörini.. plaanimata, et nii peaks minema
• oimetu rahaandmisest, sõidan vastutuult mäest üles.. mõtlen headele asjadele: päike paistab, mäe otsas on see koht, kus saab pärast veidikest näputööd kõhu täis, jalalihased ei valuta..ei valuta..ei valuta..ei valutaaaaa..
• mõne aja pärast leidsin end tagasi linna poole kimamas, et jäätist süüa. Mis siis, et maasikajäätise asemel sain pihku vanillivariandi, maitses samasugune kui naistepäeval proovitu. Šokolaadipuru jäätise peale sain õige (: Ja lilleväljadest tehtud pildid said magusa vahvlimaigu..
  
• Teist korda sest va mäest vastutuult üles sõites mõtlesin jälle headele asjadele: õhtul linna tagasi minnes, on vähemalt tee algus mäest alla.. jalalihased ei valuta..ei valuta..ei valuta..ei valutaaaaa..
• Jazziõhtu muusikakogus oli kolmandat korda linna uhamise põhjuseks. Paremat ei oskaks välja mõelda. Peab tunnistama, et reklaamitud õhtul räägiti rohkem kui pilli mängiti, aga see-ees tkui mängiti oli see igati nauditav. Hea muusika annus sai täidetud pärast plaanitud üritust ekspromt ettevõtmises kohalikus jazzipubis, kus vaba lava raames võis nautida kõige paremaid elavaid bluusiimproviseeringuid ning rüübata valgest tassist pruuni kuuma kakaod..
  
• Kodu poole vändates saime tee peal politsei käest riielda S: Meie trandulettidel ei ole tulesid, mis on pimedas sõites kohustuslikud. Üritasime siis teha siukest oi-kas-tõesti-üllatunud nägu.. tuli vist välja, sest õnneks me trahvi ei saanud.. ehk aitasid need paar asjalikku küsimust Taani korrakaitse teemadel, millega Priit pingsalt läbi nina hingates (ta, nimelt, jõi kakao asemel bluesi taustaks õlle) lagedale tuli..
  
• Kolmandat korda ma vastutuult mäest üles ei sõitnud.

Täna, teisipäeval, käisin taanikeelses koolis ja sain oma elu esimese ja teise teibitud hüppeliigese ning meisterdasin isegi ühe. Ka täiesti esimese. Päris esimestest enda ostetud rattatuledest üks on kollane, teine punane.

Ma olen udukoguja. See ehitab mu musta jope varrukatele mustreid.

üleni jazziga koos..

Märtsi üheksas päev..

Kui palju mõjutab mu maailma iga inimene, kellega ma kokku puutun.. või keda näen.. või ühes toas viibin.. või paar tähtsusetut, kuid kuuldavalt öeldud sõna vahetan! Kui palju on päevas hetki, mis mingil salapärasel põhjusel lähevad just nii nagu nad lähevad.. Mitte keegi mitte kunagi ei ole seda veel välja mõelnud või vähemalt minu jaok spiisavalt valjult öelnud..

Uppudes sellesse muusikasse, mis ma kotis Odense Centralbiblioteki muusikaosakonnast koju tassisin, ning mida ma ei peitnud laua alla ära paremaid päevi ootama, tundub nagu perutaks mõtted nii kiiresti, et neid näikse üldse mitte olevatki. Olla on igal juhul hea. Kohe lähen ja teen kohvilõhna ka. Piimaga. Saab veel parem.

Maria, kellega koos plaadiridu kammisin, leidis Eesti folkmuusikaplaadi. Mina ei tea, kes sellel oma loomingut esitlesid, sest nimesid ei olnud kuskil kirjas.. ja pealkirjade järgi otsustades on tegu arvatavasti vanade-vanade rahvalauludega..AGA.. esimesed, mis plaadikaane punaselt kirjalt silma jäid olid kaks sõna: "Pikasilla, Valgamaa".. kui suur saab äratundmisrõõm veel olla (: Lugu, mis suisa koduste kaskede alt plaadile tõestud võib olla oli "Puhas poissmees".. ma ausõna ei tea sellest laulust miskit.. ju nad siis võtsid Taani saatmiseks viimase eksemplari ära..

Kui õues sajab vihma, siis on kõik kohad märjad.. rattateed ka. Sukakad saavad hästi poriseks ja tennised märjaks. Varvastel on natuke külm või märg, ei saagi õigupoolest aru, aga soe tuul, mis mütsi alt plehku panevaid juuksesalke vallatult sakutab, teeb sõidu nauditavaks. Põski mööda nirisevad veepisarad ei loe. Kui Kadrile meeldib seelikuga käia, siis ei ole üldsegi oluline, et rattaga sõites võib juhtuda, et seesamune varemmainitud viguriline tuul võtab kätte ja puhub seelikusaba vaata et üle pea. On hoopiski naljakas. Kadril ja autojuhtidel ning jalakäijatelgi.

Noortekeskuste kinnipanemine ei ole sugusi positiivne nähtus. Noored võivad solvuda, end tõrjutuna, isegi mahajäetuna, tunda. Kui nad oma kurje emotsioone Kopenhaagenis näitavad ei ole sellest suurt viga. Meile siis, siin Odenses või teile seal Eestis. Kui tunded hakkavad Odense noortel üle keema, ei ole see ka suurem asi uudis. Endiselt teile seal üle-mere-maal, meile siinpool linnapiiri võib loosungite ja jalatüminaga lähenev noortegrupp aga päris hirmuäratav tunduda. Vilistamine ja taanikeelsete sõnumite kriiskamine ei tee asja sõbralikumaks. Politsei väikebussid ja muidu tursked korravalvurid liikuva jõugu ees, taga ja külgedel ning hõigutavat tõlkiv Maria minu juures muudavad vaatepildi see-eest äraütlemata põnevaks. Jälle üks asi vähem, mida ma ei ole veel näinud/teinud/kogenud/piilunud/peaaegu katsuda/kindlasti nuusutada saanud. Nad lõhnasid nagu taani õlu. Ma saan nende murest aru. Poolmagavast väikelapsest purjakil protesteerija kukil ei saa aru.

Mänguasjapoes ei ole karupildiga puzzlesid. Luup näiteks on ja rumala näoga kummist põder.

Taanis on ka naistepäev. Teoreetiliselt. Keegi ei tee sellest ainult välja. Ei toimu mingit lillede ja kommide kinkimist või argipäevast enamat kallistamist-musitamist. Aga ikkagi oli see päev tore. Mitmel erineval põhjusel.

• Priidust sai paari hoobiga kõige popim noormees terves haigla õppimismajas, et mitte öelda haiglas.. ta pidi vaid õpetajale ja kaastudengineidudele kinkima lille ja šokolaadi.. nii kerge on olla südametemurdja Taanis (:
• need lilled, mis kolmest hommikul kaasavõetust alles jäid, sain mina enda laua peale panna.. muide, kolme kaupa ei müü ükski sunnik siinlinnas lõikelilli, ainult 10 või 20 tükki kimbus.. usinam arvutaja juba teab, et sain loa oma laua peal purgis tervelt 7 lille varbaid leotada..
  
• päeval sai koolis toreda, targa, nägusa (loe: abielus) õpetajaga arendada füsioteraapia- ja eestiteemalist vestlust.. taani lastel on nimelt siuke süsteem, et iga praktika jooksul korra käib neid vaatamas mõni õpetaja koolist, kellega räägitakse ennemini valitud patsiendist.. tsirka 4 tundi
• päev läbi sai taani meeste üle nalja teha.. kui nad raatsiks juuksegeeli pealt kokku hoida, oleks Priidul ehk raskem naistepäeval südameid vallutada..
• pärastlõunal sai Kadri elus esimest korda pehmet jäätist süüa, millel oli šokolaadipuru peal.. hirmus magus ja hästi palju.. maitses hea.. vahvel krõmpsus kelmikalt..
• viimaks sai silmast silma tutvust sobitada portugali füsioterapudi hakatistega.. küll nad räägivad palju! ja vehivad kätega! ja teevad nägusid! ja naeravad! üks vähem kui teine, aga siiski..
  
• baari quiz night tähendab seda, et tahetakse teada, mis oli Nelson Mandela esimese naise nimi või kui kõrge on mis-iganes-nimeline-dinosaurus või kui kaua aega tagasi nad maamunalt välja surid ja palju muid siukseid asju, mille teadmise eest saab iga kahekümne küsimuse järgselt õlle (eelsusel, et sa neid asju teistest rohkem tead) ja kuuekümne küsimuse lõppedes saavad kõige targemad kooki ka.. meie saime suitsulõhna ja natuke naerda..
• kui liiga palju ehmatada, siis hakatakse sind veega pritsima.. kui tagasi pritsida, siis peab kodust sukkade väel leotamisohu väga suure tõenäosuse tõttu põgenema..
• uni sai vajalik

Nüüd on kohvilõhnavoor.

ekraanilt ellu..

Ühel arvutiekraanil libises kunagi roheline kiri "kujuta end tõruks, tõruta end kujuks.." Minu märtsikuu seitsmes päev on täpselt selline. Täpselt.

kassid istuvad akendel..

Märtsi kuues päev..
Aeg lendab linnutiivul, räägitakse. Mina hakkan uskuma, aina tihedamini leian ennast seda pöörast kiirust tajumas. Kui mitu elu mul kuluks selleks, et saaksin teha kõike, mida tahaksin..?

Ajaralli on vahepeal seljataha jätnud kolm päeva. Igaüks isemoodi.

Pargipingipildistamispühapäev.
Nii hea on, kui on olemas väikevennad (kes tegelikult annavad juba täitsa inimese mõõdu välja ja on mõni aasta vanematest õeraasudest oma kakskümmend senti pikemad), kes osavalt täidavad päevi, jagades ülesandeid rubriigist "Ole hea, mine tee kümnest erinevast asjast pilti ja siis saada mulle". Niimoodi on võimalik terve päikseline ja vägamõnusaltsoe pühapäev täita meeldiva tegevusega, muretsemata, et tegelikult peaks kodus targaks füsioterapeudiks ennast lugema/kirjutama.. sest vendadele lihtsalt peab pilti tegema, kui nad küsivad. Pildistatud asi pidi olema nagu ukselink, aga ukselink ei tohtinud olla.. ja pidi olema ajahambast puretud.. Vaheaegadega ette võetud mõtisklused kulgesid ideederägastikus madistades.. maailmas ei ole üldse asju olemas! Lõpuks võtsin kätte ja tegin pilti erinevatest pinkidest, mida suutsin linnast leida.. Päris huvitav oli.. minul ja pealtvaatajatel ka (: Üks onu vaatas mind eriti kelmika naeratusega, kui kaksiratsi (pärast vandaalilaadset pidurdamist) ratast püsti hoidsin ja bussipeatuse sinisest pingist pilti tegin (:
Linnud laulavad ennast siin pooleks, ma kardan.
P.S. Savisaar demagoogitseb, Reiljan nutab ja politoloogid spekuleerivad/imestavad ennast ka tükkideks (taani lindude eeskujul).

Eelmistesterinevesmaspäev.
Taanis ei ole kõik inimesed haiglavoodisse aheldatud. Mõned jätkuvad ka selleks, et piirkonna rehabilitatsioonikeskused saaksid funktsioneerida. Esmaspäev oli selleks, et pühapäeva päikest igatseda ja kõigest väest proovida mitte mõelda sellele, et vihma sajab.. ja sajab.. ja sajab.. ning et meil ei ole siukseid spetsiaalseid teistepükstepealetõmbamiseksmõeldud kilekaid, mis taani lastel kogu aeg seljakoti välistaskus kaasas on.. "just to be on the safe side".. Taoliste maiste (ja ülivägaoluliste mõtiskluste) vahepeal, saime teha koos grupi memmede ja taatidega kelmikaid aknapesemise ning pallilöömise harjutusi, plaksutada käsi, trampida jalgu.. vahepeal kohvipausi raames hinge tõmmata ning siis edasi tugevaks saada.. Muuhulgas pidin ühe kõveriku onuga tasakaaluharjutust tegema, mis seisnes selles, et tema ronis vapralt mingi batuudilaadse moodustise otsa ning tegi mulle käte jajalgadega selgeks, et pean talle palli viskama.. mis mul üle jäi.. ausõna, ma ei ole kunagi varem nii kiireid hüppeid teinud, et kedagi kinni püüda.. tänan jumalat batuudi kõrval olnud toru üle, juurdlen programmi koostanud füsioterapeudi töömeetodite teemadel ning muigan onu hea tuju üle..
Piirkonna füsioterapeudid teevad siinmail, muide, koduvisiite. Põnev. Marsid tuppa sisse. Klient viskab põrandale pikali, räägibräägibräägibähibpuhibräägibräägi, tõuseb püsti, teeb seistes harjustusi, räägibräägibräägib.. Ja tervelt üle tunni aja jagu minuteid on vahepeal otsa saanud. Minul pea valutab, temal suu veel ei valuta. Suure harjutamise ja vadistamise taustal lasen silmadel eriti stiilsetel tugitoolidel puhata. Just sellised nagu ma endale tahaks! Pärast seda, kui klient on lasknud sul oma nime paberile kirjutada ning on innukalt harjutanud selle õiget hääldamist, marsid tuldud teed toast välja. Ajaralli ei ole vahepeal otsa saanud. Vihm ka mitte.
Kui päris uneaeg kätte jõuab, saab umbes mustmiljonindat korda selgeks, et õhtupoolikune peavaluravi analgeetikumide söömise ja magamise meetodil hävitab lisaks valule ka öise une. Niisama magamine ja kohvi joomine pärast tõusmist teeb seda umbes sama edukalt. Aktuaalne kaamera ja Välisilm probleemi lahendada ei aita.
P.S. keegi sööb kogu aeg õunad ära. ja ajab mu toa sassi.

Tervenistitäidetudteisipäev.
Kõnnianalüüs. Unistuste raamatute sirvimine. Amputeeritud patsiendiga jutumullide vahetamine, natuke hindamistki. Insuldiga kujuteldava patsiendi hindamise planeerimine. Rahustuseks sügav hingamine+positiivne mõtlemine. Haigutamine. Võileiva hävitamine. Kolmekümne sentimeetri laiuses praos riiete vahetamine (mina ei tea, kes need töömehed damegarderobe`sse sisse lasi ning mu kapi asukohta muuta lubas). Lagritsapulkade söömine. Kevadvarude kogumine.. Nii saabki otsa..
P.S. Miks minu juuksur Taani ei taha kolida?

Huvitav on elada, kui iga päev aastaajad vahelduvad. Nagu iseenda muutlikule meelele oleks õigustus akna tagant võtta.

Las need kassid istuvad akendel. Kui nad ainult nii kurva näoga ei oleks..

ei ole šokolaadist..

Märtsi kolmas päev..
Olete te kunagi mõelnud sellele, et musta nahaga inimest katsudes, saavad näpud šokolaadipruuniks ning puudutatu pealt saab vaadata heledat sõrmeviipejälge? Mina olen selle üle väiksest peale juurelnud. Täna sai selgeks, et mustad inimesed ei ole šokolaadist, nad on hoopis millestki paremast.. millestki, mida ei oska hästi sõnadesse panna.. millestki, mis teeb toa soojaks ning julgustab mõtlema ja ütlema.. (vale)häbita.. Äkki mul õnnestus tuttavaks saada kõige parema elava eksemplariga?

Priit, kes avastas juba meie praktika alguses ühise djembemängimisehuvi Mariaga, sai täna teoks teha ühe oma salajastest soovidest: mängida jälle pärisdjembet. Mina sain sellest toredast võimalusest noppida enda jaoks olulist. Maria tutvustas meid täna oma sõbrale Pascalile ja tema perele: Nanale, Rebeccale ja Theodorile. Viimased kaks on võimatult armsad mulatid lapsinglid, esimene 4-aastane, teine 6-kuune. Nad vaatavad oma pruunide-pruunide silmadega su hinge ja teavad täpselt milline sa oled. Esime aga Pascali taanlannast naine. Väga intelligentne ja sõbralik. Me käisime neil täna külas.

Arvatavast djembemängimise paartunnist kujunes pärastlõuna, mida võin kartmata ning uhkusega nimetada kvaliteetajaks. Hetked, mis vajutasid oma soojal ja lahkel viisil minusse jälje, mis kunagi enam päriselt ära ei lähe. Hea jälje. Ma siiralt loodan, et mu sõnad ei riku möödunud õhtupooliku võlu, salapära. Lisaks sellele, et Pascali maja oli ääretult lihtsalt ning koduselt, kuid stiilselt tehtud, sellest justkui õhkas külalislahkust. Nagu ka temast endast. Ja Kongos, kust ta tegelikult pärit on, õpetatakse inimesi elama nii, et igaühes peab nägema kõigepealt vaenlast!!? Head Taani õlut mekkides ning maast ja ilmast lobisedes rändasid mu uudishimulikud silmad seinal olevatel fotodel. Djembe ilmus seltskonda iseenesest, sama enesestmõistetavalt tuli ka muusika. Ma ei olnud neid trumme kunagi näinud ega päris oma kõrvadega kuulnud, aga pettuma ma ei pidanud. Sain isegi proovida seda Aafrika-moodi-trummi-põristamise-improvisatsioonikunsti. Priidule, Mariale ja muidugi Pascalile (kellele rütmigeen lisavarustusena sünnil kaasa anti) mu tagasihoidlikud katsetused ligilähedale ei saanud, aga pisiku sain see-eest küll. Kui palju meie sees tegelikult peidus on?

Kui käed olid juba punased ja erinevate rütmide arsenal tilgatumaks kulutatud, ootas ees meelakkumine minu igatsustele. Sain katsuda ja mängida ja süles hoida Theodorit. Lapsed on need, kes mu südame kiiremini põksuma, mu fantaasia rändama, mu mõtted keerlema, mu ambitsioonid kasvama, mu hinge vaikselt kurbrõõmsalt põrkama panevad. Nad teevad muga üldse kõike võimalikku. Theodor tõmbas muuhulgas mänguhoos katki mu kaelaehte, aga selle ta sai samal hetkel andeks. Ta võitis mu väikese südame kõige täiega. Samal ajal ehitas Priit teises toas Rebeccaga legomaju ja -toole ning joonistas pilte. Kujutate ette suuri-suuri pruune silmi, mis vaatavad teile nii lõputult siiralt otsa samal ajal kui lõbus hääl kädistab sulaselges taani lapsekeeles igasugustest võimalikest ja võimatutest asjadest.. Aga arusaamatus ei loe, loeb see, et on hea..et õues läheb hämaraks, et laua peal põlevad kaks valget küünalt, et Pascali naine teeb köögis õhtusööki ning Pascal käib küsimas, kas kõik on korras, et Mariaga on huvitav jutustada, et Theodor minu süles lutsub poolnaeratades isukalt püksirihma, et Priit kirjutab Rebeccale pildi peale pühendust, et meid võeti igasuguste tingimusteta omaks.. See loeb..

Õhtusöök on maitsev. Lihtne. Nad teevad brokkolist ja peekonist ja maitsestamata jogurtist siukest salatit, mida viisakusreeglite puudumisel võikski sööma jääda. Nad küsivad, kas me palvetame enne sööki. Nad ütlevad, et kui liha on meie jaoks liiga toores, siis nad küpsetavad seda veel. Nad tõlgivad meile Rebecca vadinat ja küsivad, kuidas Eestis elu käib. Üldse on kõik täiesti pingevaba. Kui see mitte kunagi otsa ei saaks, kas siis hakkaks lõpuks igav?

Õhtusöögi ja magustoidu vahele mahub Rebeccale veel ühe pildi joonistamine ning meie nimede õpetamine. Tee, jäätis, kaminatuli ning kandvate pausidega jutujupid maailmapõnevatel teemadel on see, mis paneb õhtupoolikule punkti. Esimese punkti. Teine punkt on see, et kõik(peale tissiosta tuttu jäänud Theodori) kallistavad meid ning ütlevad, et neil oli väga tore. Meil oli tegelikult veel parem, võltsi viisakuseta. Kui kiiresti saab kasvada lootus, et selja taga sulgunud uks avaneb kord veel? Sekundi murdosadega mõõtmatute suuruste jagu.

Nelikümmend viis minutit öist rattasõitu ei pühikunud mu peas keerlevaid mõtteid.. Nüüd istungi siin ühikakodus, kuulan Pascali Priidule antud plaaditäit Kongo muusikat, vaatan laua peal seisvat veinipudelit ning püüan taltsutada kihutavaid mõtteid.. Kas elu on liiga lühike selleks, et ma saaksin sama intelligentseks ja lõbusaks ja lihtsalt meeldivaks ja arukaks ja.. kui olid need inimesed, kellega koosveedetud hetked mu tühist elu kirevamaks muutsid? Kui rumalad ja erinevad on inimesed.. kui paljust sõltub see, kes meist saab.. kui inimene õpetatakse tapma, kas ta teeb seda siis tunnetega või tunneteta.. kes on tänapäeva inimese jumal.. kas me üldse usume millessegi.. miks rikkused toovad õnne asemel kaela õnnetuse.. kui ma pean maksma iseenda valutuma tapmise eest, kas ma teeksin seda.. kui mõtted on ühes keeles, jutt teises keeles, vastused kolmandas ja neljandas, kas see tähendab, et me oleme õnnelikud või õnnetud.. kas saatus teeb olemise lihtsamaks.. miks inimesed otsivad armastust, kui tegelikult on nad ikkagi üksi.. kas üksi kahekesi olla on lihtam.. kuidas saab nii palju sõltuda millestki, mida ei ole olemas, mida ei saa käega katsuda ega juppideks lahti võtta.. mis on armastus..mis on igatsus..

nad ei ole šokolaadist.. see on hea.

öösel toas ja õues..

Märtsi esimesed päevad.
Märts on märts. Kevad laseb ennast, tõsi, veidi häbelikult, kuid siiski, juba natuke nuusutada ja katsudagi. Õhk on pehmem ja sõbralik pimedus tuleb mind tihedamini vaatama. Päevavalguses märkimisväärset ei ole vahepeal juhtunud.. Priidu kullaauk kahjuks ei funktsioneerinud ning portugaallaste kiire elutempo unustas meid ära. Ühesõnaga. Märtsi alguses on mõned hetked paremad kui teised. Millised täpselt, seda veel ei tea.