Aprilli kahekümne kolmas päev..
Varavaravaravarahommikune aeg ei ole kõige parem kirjutamaks viimast sissekannet.. võib juhutuda, et jutt tuleb liigmõtlik.. Aga aeg ei peatu.. Olete te kunagi istunud näiteks rongipeatuses või koolikohviku kõval pingil või kodus pehmes tugitoolis ja vaadanud lõputult kaua osutitega kella.. lõputult-lõputult kaua on võimalik niimoodi istuda ja lihtsalt vaadata, kuidas aeg möödub.. täiesti iseseisvalt, ilma igasuguse rütmimuutuseta, veatult.. vaid ühel ja samal paigal olles, võib tunda aja liikumist.. Iga hetk jõuab ükskord kätte, pole olemas tulevikuaega, mis mingil suvalisel hetkel minevik ei oleks.. Mis kõige imelikum, aeg jätkab edasi minemist ka siis, kui keegi parasjagu kella ei vaata.. või kalendrit.. või päikese positsiooni taevakaarel.. ikka läheb.. alati on olemas homne, alati.. iseasi on, kas inimesed homses on samad, kes tänases..
On homseid, milles loetud inimesi enam ei ole.. nad on kuskil mujal.. parema otsinguil halvemat leidmas või halvemat kartes heale komistades üllatumas.. igapidi on võimalik.. tõenäosusest ei tohi mõelda, sest siis võib kärsahaisust vingumürgituse saada..
On homseid, kus mina olen mujal koos ülejäänutega, kes on varem mujal olnud ja kes kunagi saavad mujal olema.. On tänaseid, kus ma ei saa enam rõõmsalt üle õla hõigata, et homme näeme.. veelgi enam.. on tänaseid, kus ei saa ülehomseks ega üleülehomsekski kohtumisi kokku leppida, sest mind lihtsalt pole olemas.. selles ajas ja selles kohas.. ma olen mujal.. Ma ei tea, kas mujal on parem või halvem, kindlasti on natuke mõlemat, aga ma tean, et tänane ei tohiks nii ruttu otsa saada.. Millal tuleb uus homme? Kui üldse..
Alati jääb olema eilne, kus ma olen olnud.. ja üleeilne.. koos nendega, keda homses enam ei ole. Eilse üleeilne oli tore. Käisime Morteni sünnipäeval. Tema on tubli arstitudeng, kes vanal heal ajal alustas õpinguid saamaks füsioterapudiks. Igal juhul, vahet ei ole, kas oled tulevane füsioterapeut või arst, sünnipäev tuleb ikkagi ära pidada, koos käputäie vallatute sõpradega. Nagu iga teinegi lõbusam olemine, muutus Mortenigi sünnipäev aina elavamaks võrdelises seoses joodud alkoholilonksudega. Tulemus oli igati vahva, sest õhtu tulemusena sain selgeks kaks trikki, ühe pliiatsiga, teise ilma, tantsisin umbes 20 X 20 pinnal taani muusika järgi taani tantsu, käisin ära õllebaaris ja jalutasin mööda öist linna.. üleeile oli veel homne olemas, homsest sai tänase eilne, mis möödus mööda köögikappe ronides ja nõudekuhjades orienteerudes, pakkimine sai tasutud õhtuga Maria põrandal ahjupannkooki pugides ja valget veini ning sulaselget külma kraanivett peale rüübates ning vahelduseks žongleerimist õppides..
Tänasel ei ole homsest.. Täna tuleb päev, kus kõigil tegemistel on viimase maik manu, selline natuke nukker ja segadusseajav.. veidi ootusärev ja uudishimulik.. omajagu imelik ja mõtlemapanev.. Kuidas saab olla, et need, kes viimase kolme kuuga nii omaseks on saanud, enam ei olegi viie või kümne minuti jalgrattasõidu kaugusel.. Täna on see päev, kus ma tahaks olla südametu ja realistlik ja analüüsiv ning rangelt piiritletud ettekujutsega maailma toimimisest, mitte igatsev ja ülemõtlev ja romantilise vinkliga udupea.. Kuidas on nii, et homne tuleb, aga mind ei ole.. ja ma ei tea üldsegi, millal ma tulen või kas üldse kunagi.. Imelik. Mitte halb imelik.. huvitav imelik..
Täna on täis tegevusi, millest ei jõua kirjutada, sest need kestavad lihtsalt öösse (nimetades mõned plaanitutest: rahavahetus, jalgrattatagastus, koristusviimistlus, pesukarundus, suures kogustes sõprade-tuttavate kallistamine, ühe konkreetse postkasti otsimine) ja tegelikult on viimased magamiseks.. suuremas enamuses.. Mistõttu ongi kõik. Siitmaalt.
Tegelikult ei oleks hea, kui aeg jääks seisma, kui keegi kella ei vaataks.. Homsed peavad tulema. Ja mingisuguses homses olen mina ka olemas.. koos oma igavese igatsusega..
Head aega, Taanimaa!
Tervist, muumistulemas!
2007/04/23
2007/04/19
petetud..
mõtlesin siin endamisi, et kui päikesevaibaga pilte üles riputada, siis hakkab soojem ning kui rumalate nägudega pilte vaadata, siis hakkab lõbusam..õues on vihm ja tuul, toas on külmavärimad ja uim, siin on möödunud suvepäevade kujutus..
2007/04/17
päikeselt võmm kuklasse..
Aprilli seitsmetesitkümnes päev..
Tänasest saab hakata päevi tagurpidi lugema.. seitse, kuus, viis, neli.. ja siis veelkorra samamoodi tagurpidi.. seitse, kuus, viis, neli.. ja ei pea üldsegi nulli jõudma, et nad ise hakkaks ennast vahepeal uuesti edaspidi lugema.. hakkajamad või need, kellel ennustajavõimete koorem on kanda, võivad kõiki päevi muidugi tagurpidi lugeda, aga mina nii ei oska, sest ei tea, kui paljust ma alustama peaks. Niisiis, minu moodi käib aeg alates tänasest sedaviisi: kaks korda tagurpidi.. seitse, kuus, viis, neli.. ja siis ühel hetkel jällegi edaspidi.. üks, kaks, kolm, neli..
Vahepeal käis meil suvi külas ja tegi olemise oi-oi-oi kui soojaks, toas olemise oi-oi-oi kui keeruliseks ning akende peal istumise ja raamatute lugemise või linna peal sihitult ringi uitamise ja kommisöömise oi-oi-oi kui kohustuslikuks ning oi-oi-oi kui mõnusaks. Et kogu aeg ei saa olla oi-oi-oi päevad, siis tänasest läks suvi ära ja asemele hakkab tulema midagi muud, mis, ma kardan, võib lõpuks oi-oi-oi kui külm ja paha olla. Praegu õnneks oigama ei pea, või kui siis õige pisut ja sellepärast, et uni tahab vägisi peale tulla, aga kell on ainult kaheksa ja ettevõtmisi jätkub Une-Matidest vabale maale veel mitmeks heaks tunniks.
Väsimuse tekkimiseks on siinmail omad valemid.. pärast üht poolpäeva basseinimöllamist ja taanikeelsetes veeteraapia loengutes istumist ning õhtupoolikut aknal päikesepüüdmist ja raamatulugemist ning teist poolpäeva danglishit ja kahvliga söömaõppimise arendamist ning muidu suikumist ja unistamist on täiesti kutupiilutunne.. viimasele lisades veel nädalavahetuse, mis muuhulgas hõlmas endas baaripidu portugaallastega, siis saabki kokku siukese olemise, mida vanarahvas väsimuseks kutsuks. Et mitte liiga vanamoeline ja allaandja olla, siis ütleme nii, et maa on vallutanud.. miski muu..
Nüüd kohe lähen Maria juurde filmi vaatama ja mitte kommi sööma. ehk apelsini ja õuna.
Pühapäeval oli nii, et mina tegin läbi sillakäsipuuaugu kunagi vettekukkunud roostetanud jalgrattast pilti triibulise kleidi saba asfalditolmu pühkimas ja äsjaostetud pehmekarvalised pintslid pihus ning suured päikeseprillid ninal ning mis te arvate, mida tegi kõrvalseisev tundmatu meeskodanik.. tema tegi minust pilti! sootuks imelik. ja mina ise ei olekski teadnud, aga supernuuskur Priit pani tähele ja kandis ette. nüüd rändab maailmas pilt minust, täiesti sõltumatutel radadel..või siis sõltuvatel.. aga ikkagi rändab. sootuks imelik.
Nüüd läksin.
Tänasest saab hakata päevi tagurpidi lugema.. seitse, kuus, viis, neli.. ja siis veelkorra samamoodi tagurpidi.. seitse, kuus, viis, neli.. ja ei pea üldsegi nulli jõudma, et nad ise hakkaks ennast vahepeal uuesti edaspidi lugema.. hakkajamad või need, kellel ennustajavõimete koorem on kanda, võivad kõiki päevi muidugi tagurpidi lugeda, aga mina nii ei oska, sest ei tea, kui paljust ma alustama peaks. Niisiis, minu moodi käib aeg alates tänasest sedaviisi: kaks korda tagurpidi.. seitse, kuus, viis, neli.. ja siis ühel hetkel jällegi edaspidi.. üks, kaks, kolm, neli..
Vahepeal käis meil suvi külas ja tegi olemise oi-oi-oi kui soojaks, toas olemise oi-oi-oi kui keeruliseks ning akende peal istumise ja raamatute lugemise või linna peal sihitult ringi uitamise ja kommisöömise oi-oi-oi kui kohustuslikuks ning oi-oi-oi kui mõnusaks. Et kogu aeg ei saa olla oi-oi-oi päevad, siis tänasest läks suvi ära ja asemele hakkab tulema midagi muud, mis, ma kardan, võib lõpuks oi-oi-oi kui külm ja paha olla. Praegu õnneks oigama ei pea, või kui siis õige pisut ja sellepärast, et uni tahab vägisi peale tulla, aga kell on ainult kaheksa ja ettevõtmisi jätkub Une-Matidest vabale maale veel mitmeks heaks tunniks.
Väsimuse tekkimiseks on siinmail omad valemid.. pärast üht poolpäeva basseinimöllamist ja taanikeelsetes veeteraapia loengutes istumist ning õhtupoolikut aknal päikesepüüdmist ja raamatulugemist ning teist poolpäeva danglishit ja kahvliga söömaõppimise arendamist ning muidu suikumist ja unistamist on täiesti kutupiilutunne.. viimasele lisades veel nädalavahetuse, mis muuhulgas hõlmas endas baaripidu portugaallastega, siis saabki kokku siukese olemise, mida vanarahvas väsimuseks kutsuks. Et mitte liiga vanamoeline ja allaandja olla, siis ütleme nii, et maa on vallutanud.. miski muu..
Nüüd kohe lähen Maria juurde filmi vaatama ja mitte kommi sööma. ehk apelsini ja õuna.
Pühapäeval oli nii, et mina tegin läbi sillakäsipuuaugu kunagi vettekukkunud roostetanud jalgrattast pilti triibulise kleidi saba asfalditolmu pühkimas ja äsjaostetud pehmekarvalised pintslid pihus ning suured päikeseprillid ninal ning mis te arvate, mida tegi kõrvalseisev tundmatu meeskodanik.. tema tegi minust pilti! sootuks imelik. ja mina ise ei olekski teadnud, aga supernuuskur Priit pani tähele ja kandis ette. nüüd rändab maailmas pilt minust, täiesti sõltumatutel radadel..või siis sõltuvatel.. aga ikkagi rändab. sootuks imelik.
Nüüd läksin.
2007/04/14
koome võrku..
Aprillikuu neljateistkümnes päev..
Kolmeteistkümnendad päevad, mis reedetel maanduvad arvatakse õnnetud olevat. Minu meelest on nad täpselt samapalju õnnetud kui üheksandad või kahekümne kuuendad päevad, mis reedeid loevad. Praegu käia suiriseva aasta aprillikuu reede, mis juhutumisi kolmeteistkümnenda päeva koormat kandis oli võrdselt täis lõbusaid juhtumisi kui iseenesest kurbe üllatusi. Sisuline päeva tutvustus jääb siinkohal suuremas osas siiski minu teada.. sest on asju, mis peavad jääma kahe või kolme või nelja inimese vahele. Aga selle möödunud reede sündmustest tiivustatuna olen mõelnud keerulisusele, mis meie kõikide olemist täidab.. ja sellele näivusele, mis absoluutselt iga inimese ja tema otsuste ning tegude ümber oma tihedat ning tihti tabamatut võrku koob.. ja kui uudne ning üllatav tundub näha kellegi võrgu rebenemist ning sisu nähtamatust seespool.. kui vähe me tegelikult teistest teame.. ja kui palju me võiksime teada.. kui palju tegelikult üks inimhing ihkab, et temast teataks.. mis alustel kritiseeritakse neid, keda vaevu tuntakse.. pole olemas kaht võrreldavat elu, otsust, põhjust ja tagajärge, pole olemas kaht lõpuni võrreldavat poolteistminutitki..
Ananass ei pea olema kollane ja arbuus suur, et maitseda kõige paremini.
Näitlemine ei pea olema õpitud, et mõjuda professionaalsena.
Kurbrõõmsate ahelaist vabanenute kokakunst sunnib sööma, lõpmatuseni.
Neljateistkümnendad päevad, mis laupäevadele langevad ning kannavad igavest needust järgneda kolmeteistkümnendatele reedetele, on mõnikord vägaväga päikesepaistelised ja soojad, suisa nii, et saab üle nelja tunni loomaaias paljaste varvaste ja lühikeste varrukate väel ringi jalutada. Samal korral võib aga juhtuda ka nii, et väikesed vennad peavad kirjutama lõpukirjandit ning suuremate õdede arvates on kõik teemad rasked ning üldsegi võiks ju vend hoopis vanem olla ja õde noorem, et ei peaks kaks korda sama kooli lõpetamise pärast pabistama. Palju asju võiks olla, aga kuidagi kohe ei ole.. ja ei tule, isegi kui hästi palju ja kogu aeg soovida. Teised asjad jälle tulevad ise, absoluutselt kindlalt kutsumata.. Saa sa siis niimoodi aru, et kuidas tegelikult see maailm toimib. Üks, mis kindel, on see, et pingviinid on hirmus armsad ja nad hüppavad päriselus täpselt samamoodi jääkülmast veest kaldale nagu Lolo ja Pepe seda teevad ning suuremad eksemplarid seisavad just nii asjalike nägudega ja mõtliku kaugusse vaatava ilmega kivil nagu multikast mäletatud pingviinivanaisa. Vee all kihutades jääb pingviinidest järgi mullijutt, mida võiks ja võiks ja võikski vaadata, kaua aega ning siis veel natuke. Sebradel on kõige kurvemad silmad maailmas. Üks kits tahaks Kadri ajalehe nahka panna. Tiiger valib aeglaselt ja graatsiliselt oma suures puuris jalutades välja need ümarpõsised marakratid, keda oleks paras kõhutäis pintslisse pista, kui taoline võimalus peaks avanema. Kadri saaks kaelkirjakute all vabalt püsti seistes päikesevarjus olla, kui aeda ees ei oleks. Kalad on mitmevärvilised ja paksud. Väikeste oravahvide juures ei tohi istuda, sest muidu nad hüppavad su peale ja hammustavad, räägitakse igas keeles.
Varbad ei külmeta ja ihukarvad ei ole külmast püsti. Seelik kerkib rattaga sõites liiga kõrgele, kui õigel ajal kohendada ei märka.
Naljad ja naerunägu muredele varjuks!
Rumalate ettepanekute veerandtund.
Kolmeteistkümnendad päevad, mis reedetel maanduvad arvatakse õnnetud olevat. Minu meelest on nad täpselt samapalju õnnetud kui üheksandad või kahekümne kuuendad päevad, mis reedeid loevad. Praegu käia suiriseva aasta aprillikuu reede, mis juhutumisi kolmeteistkümnenda päeva koormat kandis oli võrdselt täis lõbusaid juhtumisi kui iseenesest kurbe üllatusi. Sisuline päeva tutvustus jääb siinkohal suuremas osas siiski minu teada.. sest on asju, mis peavad jääma kahe või kolme või nelja inimese vahele. Aga selle möödunud reede sündmustest tiivustatuna olen mõelnud keerulisusele, mis meie kõikide olemist täidab.. ja sellele näivusele, mis absoluutselt iga inimese ja tema otsuste ning tegude ümber oma tihedat ning tihti tabamatut võrku koob.. ja kui uudne ning üllatav tundub näha kellegi võrgu rebenemist ning sisu nähtamatust seespool.. kui vähe me tegelikult teistest teame.. ja kui palju me võiksime teada.. kui palju tegelikult üks inimhing ihkab, et temast teataks.. mis alustel kritiseeritakse neid, keda vaevu tuntakse.. pole olemas kaht võrreldavat elu, otsust, põhjust ja tagajärge, pole olemas kaht lõpuni võrreldavat poolteistminutitki..
Ananass ei pea olema kollane ja arbuus suur, et maitseda kõige paremini.
Näitlemine ei pea olema õpitud, et mõjuda professionaalsena.
Kurbrõõmsate ahelaist vabanenute kokakunst sunnib sööma, lõpmatuseni.
Neljateistkümnendad päevad, mis laupäevadele langevad ning kannavad igavest needust järgneda kolmeteistkümnendatele reedetele, on mõnikord vägaväga päikesepaistelised ja soojad, suisa nii, et saab üle nelja tunni loomaaias paljaste varvaste ja lühikeste varrukate väel ringi jalutada. Samal korral võib aga juhtuda ka nii, et väikesed vennad peavad kirjutama lõpukirjandit ning suuremate õdede arvates on kõik teemad rasked ning üldsegi võiks ju vend hoopis vanem olla ja õde noorem, et ei peaks kaks korda sama kooli lõpetamise pärast pabistama. Palju asju võiks olla, aga kuidagi kohe ei ole.. ja ei tule, isegi kui hästi palju ja kogu aeg soovida. Teised asjad jälle tulevad ise, absoluutselt kindlalt kutsumata.. Saa sa siis niimoodi aru, et kuidas tegelikult see maailm toimib. Üks, mis kindel, on see, et pingviinid on hirmus armsad ja nad hüppavad päriselus täpselt samamoodi jääkülmast veest kaldale nagu Lolo ja Pepe seda teevad ning suuremad eksemplarid seisavad just nii asjalike nägudega ja mõtliku kaugusse vaatava ilmega kivil nagu multikast mäletatud pingviinivanaisa. Vee all kihutades jääb pingviinidest järgi mullijutt, mida võiks ja võiks ja võikski vaadata, kaua aega ning siis veel natuke. Sebradel on kõige kurvemad silmad maailmas. Üks kits tahaks Kadri ajalehe nahka panna. Tiiger valib aeglaselt ja graatsiliselt oma suures puuris jalutades välja need ümarpõsised marakratid, keda oleks paras kõhutäis pintslisse pista, kui taoline võimalus peaks avanema. Kadri saaks kaelkirjakute all vabalt püsti seistes päikesevarjus olla, kui aeda ees ei oleks. Kalad on mitmevärvilised ja paksud. Väikeste oravahvide juures ei tohi istuda, sest muidu nad hüppavad su peale ja hammustavad, räägitakse igas keeles.
Varbad ei külmeta ja ihukarvad ei ole külmast püsti. Seelik kerkib rattaga sõites liiga kõrgele, kui õigel ajal kohendada ei märka.
Naljad ja naerunägu muredele varjuks!
Rumalate ettepanekute veerandtund.
2007/04/12
ütleb..
Aprilli kaheteistkümnes päev..
Priit äraütlemata tõsise näoga juhendajale: "I will hit everybody who comes near to my patient."
Kadri vats vappus naerust. Kih.
Päike paistab ennast pooleks.
Priit äraütlemata tõsise näoga juhendajale: "I will hit everybody who comes near to my patient."
Kadri vats vappus naerust. Kih.
Päike paistab ennast pooleks.
2007/04/09
tark tee..
Aprillikuu üheksas päev..
..to be continued
Neljapäev tutvustas meid mitmele toredale inimesele. Hommikul jalutasime kotid seljas rongijaama ning sealgi veel intertsi või mingi muu tabamatu jõu ajel nii kaua kui Maria ja ta isa meid üles korjasid, et üle suure silla ja läbi pimeda tunneli Rootsi sõita. Lars (loe: Lasse, nagu rootslased seda teevad), Maria isa, osutus sõbralikuks ja sarkastilise huumorisoonega endiseks piloodiks, kes meid hoobilt omaks võttis. Terve tee näitas ja seletas ja tegi nalja. Sõidutas meid tema arvates vaatamist väärt kohtadele nii lähedale kui see veel vähegi võimalik oli (: Maria vanemate kodu on täitsa mere ääres. Nii mere ääres, et kui uuel verandal kiiktoolis kõikudes käsi välja sirutada tundub nagu saakski juba vett katsuda. Tegelikult peab mõnikümmend elevandisammu käesirutamise ja veekatsumise vahepeal siiski tegema, aga see ei ole üldsegi oluline. Nende koer Funni on arvatavasti natuke kassilikkuse tõppe nakatunud, sest sai minuga sõbraks vaata, et esimesel viisminutil. Tema liigikaaslased eelistavad mind tavaliselt kahtlustava pilguga piielda ning vajadusel lubavad hambadki üle lugeda.. Igal juhul meie õhtupoolikusel väljasõidul Skane(a peal peaks olema mull, aga ma ei oska seda sinna trükkida..)-see Lõuna-Rootsi piirkond, kus oma pühad veetsime-äärele tuult ja päikest trotsima olin mina see, kes Funni rihma oma väikeses peos hoidis ning koeraga mööda lõputa avarusi ringi silkas ja maailma äärel istudes jalgu kõigutas ning alla võimuka mere poole kiikas. Mõnikord tundub, et kui midagi väga tahta, siis see ei juhtu miljoni aasta jooksul, aga kui mõne teise asja peale kasvõi korraks mõelda, sõidab see su ellu sisse ning muudab midagi sootuks teiseks..
Tuule vastu sai toetada.
Suurte kivide taha sai peitu minna.
Maailma parima burgeri vahel on kala.
Maria ema Mariannega saime põgusalt tervitusi vahetada enne kui kohalikku väikelinna kõndima läksime, et oodata bussi pealt kaht Maria sõpra. Frida ja Kalle saime õnnelikult kätte pärast seda kui olime Ystadi põhilise poetänavaga tutvunud (: Lillepood sellel tänaval on,muide, kadestamisväärselt stiilne väike ettevõtte. Mustad seinad ja eksootiliste lillede lõhn omab tugevat müstilist jõudu.. minu meelest.. Õhtu möödus mõnusas sõprade ja pere ringis pitsat süües ning juttu puhudes. Mariannes leidsime Larsiga võrdselt sõbraliku ning hooliva arstitädi, Fridas ja Kalles vaiksed, kuid vaimukad rootsi tudengid. Viimastega sai hiliste õhtutundideni kitarri ja kaarte mängida.
Sain autoga sõita!! Keegi ju pidi tellitud pitsa koju tooma, kui kõik ülejäänud olid lasknud õllel ja veinil hea maitsta (:
Magamiseks saime enda käsutusse terve naabrite külalistemaja. Vahel tundub, et elu on tõesti lill.
Reede algas rahuliku sagimise tähe all, sest lõunaks oli külla oodata poolt perekonda, Maria tädisid ja tädimehi ja nõbusid ja nõbude kaaslasi ja.. Aitasime nõu ja jõuga kaasa. Käisime poest piima toomas. Kadri sai teha Funnist lihavõttekoera (milleks ei olnud sugugi muud vaja, kui poe eest maast leitud kollaste sulgede tuusti) ning tutvuda tagasiteel kohalike hobustega.
Äkitselt oligi maja suminat ja sebimist täis. Üritasime olla eriti vaiksed ja nähtamatud, aga katsu seda, kui kõik suga tutvuda ja rääkida tahavad. Kuidas neil jätkub seda soojust, mida võhivõõrastega jagada??! Maria üks nägusatest tädipoegadest osutus eriti intelligentseks ja huvitavaks vestluskaaslaseks. Esimene inimene, kes tõesti midagi Eestist teadis!! Kõht sai hirmus täis igasugust kalatoitu ja karamellikooki.
Munakoksimises ei läinud üldsegi hästi, kohe esimese pauguga sain mõrad valitud muna pruunide koorte sisse.
Sama äkki kui kõik olid ilmunud nad ka kadusid. Ainult õhtuse päikese soojad kiired jäid tuppa ringi vaatama. Kui palju uusi inimesi me just olime tundma saanud!
Õhtu veetsime Maria bändi proovis mõnuledes ja ta tehtud kolme uut laulu ikka uuesti ja uuesti kuulates. Kui palju on veel asju, mis on paika loksumata.. ja mis võib-olla ei leiagi kunagi minu elus oma kohta.. huvitav, mitme elu jagu aastaid läheks vaja selleks, et ma saaksn teha ja proovida kõike, mida tahaksin.. Varaöö pugistasime naerda "Sõprade" väga vanu osasid vaadates. Põsed olid lihavõttešokolaadist punnis.
Laupäev algas vara. Oli väljasõidupäev. Enne päeva alustamist jooksis Kadri koos Funniga randa, et krabada kaasa kivipoegi, mida Eestis tagasi olles sõrmede vahel veeretada saaks. Varahommikud on mu lemmikaeg! Pärastlõunate ja hilisõhtute kõrval.. Kui Lars lõpuks asjad autosse sai, olime meie tuttavad osaga perekonna ajaloost ja kelmikatest seikadest Larsi piloodipäevilt (: Jutustatuna Marianne ja Maria vaatevinklist. Sõit Põhja-Skanesse eelmisel päeval tuttavaks saanud tädi perele külla oli rahulik ja mõnus. Tädil külas tegime metsas piknikku, mis koosnes soojadest kaneelikuklitest ja teest ning mingist eriti mõrust napsust, mille peale oli ilmtingimata vaja palju šokolaadimune süüa. Saime võsas mütata ja aidata neil häädel inimestel metsa koristada. Aeg kihutas minema ja võttis meid endaga kaasa.
Müttamise palgaks oli eelmise päeva kalaroogadest rikkalik lõunasöök. Mis jälle kõhu pilgeni täis tegi. Samuti sai piiluda aknast naabri suurt karvast punast kassi. Tal oli siuke mõnus aga-ma-teil-veel-kunagi-näitan-ja-siis-te-alles-hakkate-mind-mäletama pilk ees. Ja akvaariumis olid kalad. Kokku viis. Üks kollane oli eriti uudishimulik ja arglik samal ajal. Väike rootsitaanirottkoer arvas, et targem on Priitu hirmutada, kui temaga sõbraks saada ning jäi oma veendumustele lõpuni kindlaks. Mina igaks juhuks liiglähedast sõprust luua ei püüdnud.
Nipp: perele päriselt omaseks saamiseks tuleb istuda kogemata mööda vaieldamatult kõige mõnusamast toolist terves elamises.. Lihtsalt nii lihtne see ongi.
Õhtul sõitsime päikeseloojangusse. Ühte selle aasta ilusaimasse. Päikeloojangu taga oli Malmö. Malmöst edasi Kopenhaagen ning siis Odense. 00.03 hingasime ühikaõhku. Igaveseks kaasas kallistused paari päevaga nii omaks saanud inimestelt, mäletused jutuajamistest ja kevadvihmalõhnast, šokolaadimunadest ja veranda kiiktoolist. Kuidas on ühel ja samal ajal võimalik olla nii õnnetu ja rõõmus?
Teetarkus:
¤ to be calm is the highest achievement of the self
¤ be proud of who you are
¤ live for each other
Kõik selle jõin enda sisse..
Pühapäeva magasin maha.. koristades, pesu pestes ja raamatut lugedes.
Miks juhtub just nii nagu juhtub?
..to be continued
Neljapäev tutvustas meid mitmele toredale inimesele. Hommikul jalutasime kotid seljas rongijaama ning sealgi veel intertsi või mingi muu tabamatu jõu ajel nii kaua kui Maria ja ta isa meid üles korjasid, et üle suure silla ja läbi pimeda tunneli Rootsi sõita. Lars (loe: Lasse, nagu rootslased seda teevad), Maria isa, osutus sõbralikuks ja sarkastilise huumorisoonega endiseks piloodiks, kes meid hoobilt omaks võttis. Terve tee näitas ja seletas ja tegi nalja. Sõidutas meid tema arvates vaatamist väärt kohtadele nii lähedale kui see veel vähegi võimalik oli (: Maria vanemate kodu on täitsa mere ääres. Nii mere ääres, et kui uuel verandal kiiktoolis kõikudes käsi välja sirutada tundub nagu saakski juba vett katsuda. Tegelikult peab mõnikümmend elevandisammu käesirutamise ja veekatsumise vahepeal siiski tegema, aga see ei ole üldsegi oluline. Nende koer Funni on arvatavasti natuke kassilikkuse tõppe nakatunud, sest sai minuga sõbraks vaata, et esimesel viisminutil. Tema liigikaaslased eelistavad mind tavaliselt kahtlustava pilguga piielda ning vajadusel lubavad hambadki üle lugeda.. Igal juhul meie õhtupoolikusel väljasõidul Skane(a peal peaks olema mull, aga ma ei oska seda sinna trükkida..)-see Lõuna-Rootsi piirkond, kus oma pühad veetsime-äärele tuult ja päikest trotsima olin mina see, kes Funni rihma oma väikeses peos hoidis ning koeraga mööda lõputa avarusi ringi silkas ja maailma äärel istudes jalgu kõigutas ning alla võimuka mere poole kiikas. Mõnikord tundub, et kui midagi väga tahta, siis see ei juhtu miljoni aasta jooksul, aga kui mõne teise asja peale kasvõi korraks mõelda, sõidab see su ellu sisse ning muudab midagi sootuks teiseks..
Tuule vastu sai toetada.
Suurte kivide taha sai peitu minna.
Maailma parima burgeri vahel on kala.
Maria ema Mariannega saime põgusalt tervitusi vahetada enne kui kohalikku väikelinna kõndima läksime, et oodata bussi pealt kaht Maria sõpra. Frida ja Kalle saime õnnelikult kätte pärast seda kui olime Ystadi põhilise poetänavaga tutvunud (: Lillepood sellel tänaval on,muide, kadestamisväärselt stiilne väike ettevõtte. Mustad seinad ja eksootiliste lillede lõhn omab tugevat müstilist jõudu.. minu meelest.. Õhtu möödus mõnusas sõprade ja pere ringis pitsat süües ning juttu puhudes. Mariannes leidsime Larsiga võrdselt sõbraliku ning hooliva arstitädi, Fridas ja Kalles vaiksed, kuid vaimukad rootsi tudengid. Viimastega sai hiliste õhtutundideni kitarri ja kaarte mängida.
Sain autoga sõita!! Keegi ju pidi tellitud pitsa koju tooma, kui kõik ülejäänud olid lasknud õllel ja veinil hea maitsta (:
Magamiseks saime enda käsutusse terve naabrite külalistemaja. Vahel tundub, et elu on tõesti lill.
Reede algas rahuliku sagimise tähe all, sest lõunaks oli külla oodata poolt perekonda, Maria tädisid ja tädimehi ja nõbusid ja nõbude kaaslasi ja.. Aitasime nõu ja jõuga kaasa. Käisime poest piima toomas. Kadri sai teha Funnist lihavõttekoera (milleks ei olnud sugugi muud vaja, kui poe eest maast leitud kollaste sulgede tuusti) ning tutvuda tagasiteel kohalike hobustega.
Äkitselt oligi maja suminat ja sebimist täis. Üritasime olla eriti vaiksed ja nähtamatud, aga katsu seda, kui kõik suga tutvuda ja rääkida tahavad. Kuidas neil jätkub seda soojust, mida võhivõõrastega jagada??! Maria üks nägusatest tädipoegadest osutus eriti intelligentseks ja huvitavaks vestluskaaslaseks. Esimene inimene, kes tõesti midagi Eestist teadis!! Kõht sai hirmus täis igasugust kalatoitu ja karamellikooki.
Munakoksimises ei läinud üldsegi hästi, kohe esimese pauguga sain mõrad valitud muna pruunide koorte sisse.
Sama äkki kui kõik olid ilmunud nad ka kadusid. Ainult õhtuse päikese soojad kiired jäid tuppa ringi vaatama. Kui palju uusi inimesi me just olime tundma saanud!
Õhtu veetsime Maria bändi proovis mõnuledes ja ta tehtud kolme uut laulu ikka uuesti ja uuesti kuulates. Kui palju on veel asju, mis on paika loksumata.. ja mis võib-olla ei leiagi kunagi minu elus oma kohta.. huvitav, mitme elu jagu aastaid läheks vaja selleks, et ma saaksn teha ja proovida kõike, mida tahaksin.. Varaöö pugistasime naerda "Sõprade" väga vanu osasid vaadates. Põsed olid lihavõttešokolaadist punnis.
Laupäev algas vara. Oli väljasõidupäev. Enne päeva alustamist jooksis Kadri koos Funniga randa, et krabada kaasa kivipoegi, mida Eestis tagasi olles sõrmede vahel veeretada saaks. Varahommikud on mu lemmikaeg! Pärastlõunate ja hilisõhtute kõrval.. Kui Lars lõpuks asjad autosse sai, olime meie tuttavad osaga perekonna ajaloost ja kelmikatest seikadest Larsi piloodipäevilt (: Jutustatuna Marianne ja Maria vaatevinklist. Sõit Põhja-Skanesse eelmisel päeval tuttavaks saanud tädi perele külla oli rahulik ja mõnus. Tädil külas tegime metsas piknikku, mis koosnes soojadest kaneelikuklitest ja teest ning mingist eriti mõrust napsust, mille peale oli ilmtingimata vaja palju šokolaadimune süüa. Saime võsas mütata ja aidata neil häädel inimestel metsa koristada. Aeg kihutas minema ja võttis meid endaga kaasa.
Müttamise palgaks oli eelmise päeva kalaroogadest rikkalik lõunasöök. Mis jälle kõhu pilgeni täis tegi. Samuti sai piiluda aknast naabri suurt karvast punast kassi. Tal oli siuke mõnus aga-ma-teil-veel-kunagi-näitan-ja-siis-te-alles-hakkate-mind-mäletama pilk ees. Ja akvaariumis olid kalad. Kokku viis. Üks kollane oli eriti uudishimulik ja arglik samal ajal. Väike rootsitaanirottkoer arvas, et targem on Priitu hirmutada, kui temaga sõbraks saada ning jäi oma veendumustele lõpuni kindlaks. Mina igaks juhuks liiglähedast sõprust luua ei püüdnud.
Nipp: perele päriselt omaseks saamiseks tuleb istuda kogemata mööda vaieldamatult kõige mõnusamast toolist terves elamises.. Lihtsalt nii lihtne see ongi.
Õhtul sõitsime päikeseloojangusse. Ühte selle aasta ilusaimasse. Päikeloojangu taga oli Malmö. Malmöst edasi Kopenhaagen ning siis Odense. 00.03 hingasime ühikaõhku. Igaveseks kaasas kallistused paari päevaga nii omaks saanud inimestelt, mäletused jutuajamistest ja kevadvihmalõhnast, šokolaadimunadest ja veranda kiiktoolist. Kuidas on ühel ja samal ajal võimalik olla nii õnnetu ja rõõmus?
Teetarkus:
¤ to be calm is the highest achievement of the self
¤ be proud of who you are
¤ live for each other
Kõik selle jõin enda sisse..
Pühapäeva magasin maha.. koristades, pesu pestes ja raamatut lugedes.
Miks juhtub just nii nagu juhtub?
2007/04/07
naine vaagnal..
Aprillikuu kaheksas päev..
Istun siin oma valgete ühikalinade vahel unineunine nägu ja sassissassis juuksed peas ning juurdlen selle üle, kuidas saab olla, et minu sisse ikka veel uusi mõtteid ära mahub.. Kubiseb siin igasugustest siuksestest kutsumata tegelintskitest. Tagasihoidlik maailmaavastamine ei tee, muide, asja paremaks. Väetab ja kastab ja kasvatab hoopiski.
Selle kubina hulgast on raske leida mälupilte, mis illustreeriks otsa saava nädala algust. Nagu poleks teist olnudki. Oli ometigi. Nüüd on ametlikult lubatud ette kujutada kärsahaisu ja ajuraginat.. kogu selle tuleva teksti lugemise ajal.
(magamajäämiseohu ennetamiseks soovitan padja arvuti kõrvale varakult valmis paigutada..)
Esmaspäev ei ole meeldetuletamist väärt. Kõik varemplaanitu läks vett vedama. Etteteatamata.
Teisipäev tõotas toredat avastamisrõõmu. Sõitsime Kopenhaagenisse, et alustada oma pikka pühadenädalat. Portugaallased ja kotid olid kaasas. Rong tuli õigel ajal ja sõitis suuremate vahejuhtumiteta sinna, kuhu meil oligi vaja. Ma ei oska selle va Taani pealinna kohta mitte midagi arvata.. on ja ei ole.. juhtub ja ei juhtu.. näitab ja ei näita.. väsitab ja ei väsita.. maskab ja ei maksa.. sigrimigrisasipusauhkamuhkasuhka linn..
Seigad:
¤ kui piisavalt kaua rumala näoga rongijaama ees ümber oma telje keerutada ning paar korda näpuga seinal oleva plaani peal näpuga jutte vedada, saab lõpuks aru, kus turismiinfokeskus asub
¤ kui hostelite tutvustusest lugeda, et potentsiaale suurlinnakodu asub 4 km kaugusel, siis ei peaks seda sinisilmselt uskuma.. jõuab keset eikellegimaad, kust soovitud sihtpunktini on endiselt tsirka pool tundi jalutamismaad, mis bussiga sõites maksaks hingehinda, ning tekib küsimus, miks inimesel näiteks nelja õlga ei ole.. või lisavarustuses külgekruvitavaid konkse..
¤ maantee ääres seistes ei ole just kõige parem magamiskohti broneerida, aga saab hakkama..
odava hinnaga magamiseks peaks rännumehel kaasas olema omad linad ning koos sünnitunnistusega saadud hostelitepüsiklinedikaart.. puudumisel saab ka magada, maised puudujäägid saab alati korvata.. arvutamine teeb haiget.
¤ keieidiiarrai iiendšiielleiess.. from E s t o n i a.. tintekaga saab terve käelaba vajalikku infot täis kirjutada.. pärast seda kui oled paar korda oma nime tähtede kaupa ette öelnud..
¤ pangakaardiga saab arvet maksta küll.. tuleb see enne ainult laua ja iluplaadi vahelt välja õngitseda, kuhu see täiesti iseseisvalt lendas.. suure kaarega.. õnneks on sõbralikel adminnidel pikad mõõdulindid, millega kohmakaid abistada (:
¤ 11.korruselt näeb muude majade katuseid ja aedu, mis nende peale ehitatud..
¤ iga tubli turist teeb läbi kanalituuri, et näha maailma kalliduselt kolmandat linna vee pealt.. enne tuleb pilet osta.. milleks tuleb raha anda tädile, kes istub vee peal kõikuvas putkas, mitte müntidest kuuluv osa merre visata.. tuleb välja, et tädi ja mereelukate suhted ei ole just kõige soojemad, sest vette sulpsatanud raha piletilunastamisel arvesse ei lähe..
¤ paat hakkab liikuma sekund pärast seda, kui Kadri tagumine jalg sillalt tõuseb.. natuke ootamist ei ole ju kunagi mõnele teistkümnele taanlasele paha teinud..
¤ kõik kohad on jahte ja paate ja laevelamuid täis, merineitsi on v ä i k e, lained on suured, meie juhtmed on pikad-pikad-pikad..siukestega paadi pealt maha ei jõua, isegi kui enne märku antakse, et nüüd paari minuti pärast tuleb hetk, kus võiks minna..
¤ vanalinna majad on äraütlemata kõrged, üks on üleni roheline..
¤ poeomanik räägib portugaallastega nende keeles, meile ütleb, et vene keelt kahjuks ei oska.. no pole väga kahju, meie ka ei oska.. kõigi osapoolte tahe on siiski kiiduväärt ning ostu-müügitehinguid toimub mitu
¤ Priit läeb poodi, et osta tumepunane kaelarätik, tuleb tagasi kollasega.. nobody actually knows what happened..
¤ suurte rahutute juustega tänavamuusik laulab päikese paistma ning meelitab naljadega metalli oma kitarrikotti. Ta on võimatult karismaatiline.
¤ 49 DDK = söö-ennast-pizzast-ja-salatist-surnuks-kui-soovi-on..poolsurnuks-või-elavaks-on-ka-lubatud.. oeh.
¤ magnetkaardilugejadd liftis ja toaukse kõrval armastavad Kadri puudutust.. ei tea, kes neile seda õpetas..
¤ päikeseloojangu kestuse saab sekunditeks ümber arvutada
¤ austraallassed rokivad teisipäeviti oma rahakotist su pihku neli paberitükki, mille eest antakse tasuta õlle ning teeb kaardi peale täpimustri tähistamaks kohti, kus pärast prii õlle mekkimist end ja teisi leida võiks.. meie leidsime enne õlle end linnas jalutamas ja pärast õlle tunnetamas vastupandamatut magnetismi suunast, mis ajutise koduni otsemat teed pidi viis..
¤ Priit avab akna, mis ei ole avamiseks loodud.. väsket õhku jagub tuppa terveks ööks(;
Kolmapäev oli natukese haaval eelmise päeva jooksul valmis mõeldud. Maailmarekordite muuseumisse ei soovita ma kellelgi minna ning ajutiselt juurdekuuluvas hirmuväljapanekus ei olnud üldsegi hirmus. Varjusein see-eest võttis tubli mõniteistkümmend minutit meie ajast.. poleks kunagi arvanud, et välk mu püsimatu varju valge seina peale tarduma hirmutab (: igasugustes poosides.. kih. Hajameelsus unustas maha Kadri telefoni, mille järgi oli eluline vajadus planeeritud atraktsioonide vahel joosta. Rahvusmuuseumi eest ei taheta kolmapäeviti sugugi raha saada, väljapanekuid on selles asutuses aga nii võimatult palju, et isegi priipääse ei suuda meelitada teadmishimulisest turistist välja jõudu see kõik surmväsimata läbi vaadata. Kunstimuuseumi eest küsitakse küll raha, aga ikkagi ei jaksa kõigele pilku heita.. Kahju, et neil kandmisteenust pakkuda ei ole. Vaatamata väga palju valutavatele jalgadele, leidsin esimese skulptori, kelle tööd mulle tõesti meeldivad.. prantslane.. Edgar keegi..kui ma ta nime olen oma düsfunktsioneerivatest ajusagaratest üles leidnud, kirjutan üles.. igal juhul tegi ta kujusid baleriinidest ja hobistest ja naisest vaagnal.. viimane võistis mu tähelepanu ja poolehoiu.. Jaks on otsas, kõht on tühi. Hiinatoitu karbist plastmasskahvliga süües, kui päike kõikidesse silmadesse paistab, ja samal ajal olles üks umbes tuhandest sibavast inimesest tänaval, saab kõht täis.. Ma arvan, et kui oleks pulkadega söönud, oleks pärast osanud hiina keeles vanduda, et peletada parvi tuvisid, kes ühtäkki ootamatult õnnelikuks saanud.. Saatus tahtis, et Kadril oleks vaimuka rohkejuukselise tänavamuusiku CD. Veidi aega Kadri tahtis, et saatust poleks olemas, enamuse ajast sai ta aru, et lihtsam on panna silmad päikeseprillide taga kinni ning tunda, mida tähendab elada.. tutikas CD pihus.. Valuvaigisti ja kaks pool tundi und on ravi peavalu vastu. Peletatud valu eelduseks hilisõhtustele seiklustele, mille käigus leiab Priit hardrockklubist lauatäie eestlasi ning ühe portugaallase. Ise ta väidab siiani, et läks õlut ostma..
Portugali tüdrukute jaoks tekib sujuvalt eesti keele põhisõnavara sisaldav kirjatükk, portugali keele tund seevastu on suuline, kuid vaieldamatult naljakam.. taipasin, et ma ei olnud veel kunagi näinud Elvist laulmas.. ükskakskolmneliviiskuusseitsekaheksaüheksakümme sai teel koju portugali keeles selgeks..
Kopenhaageniga peab sõbraks saama. Esialgu jätab ta veidi kõrgi mulje.
to be continued..
Sõin just terve cappusinošokolaadi ära, mitte keegi ei keelanud.
Istun siin oma valgete ühikalinade vahel unineunine nägu ja sassissassis juuksed peas ning juurdlen selle üle, kuidas saab olla, et minu sisse ikka veel uusi mõtteid ära mahub.. Kubiseb siin igasugustest siuksestest kutsumata tegelintskitest. Tagasihoidlik maailmaavastamine ei tee, muide, asja paremaks. Väetab ja kastab ja kasvatab hoopiski.
Selle kubina hulgast on raske leida mälupilte, mis illustreeriks otsa saava nädala algust. Nagu poleks teist olnudki. Oli ometigi. Nüüd on ametlikult lubatud ette kujutada kärsahaisu ja ajuraginat.. kogu selle tuleva teksti lugemise ajal.
(magamajäämiseohu ennetamiseks soovitan padja arvuti kõrvale varakult valmis paigutada..)
Esmaspäev ei ole meeldetuletamist väärt. Kõik varemplaanitu läks vett vedama. Etteteatamata.
Teisipäev tõotas toredat avastamisrõõmu. Sõitsime Kopenhaagenisse, et alustada oma pikka pühadenädalat. Portugaallased ja kotid olid kaasas. Rong tuli õigel ajal ja sõitis suuremate vahejuhtumiteta sinna, kuhu meil oligi vaja. Ma ei oska selle va Taani pealinna kohta mitte midagi arvata.. on ja ei ole.. juhtub ja ei juhtu.. näitab ja ei näita.. väsitab ja ei väsita.. maskab ja ei maksa.. sigrimigrisasipusauhkamuhkasuhka linn..
Seigad:
¤ kui piisavalt kaua rumala näoga rongijaama ees ümber oma telje keerutada ning paar korda näpuga seinal oleva plaani peal näpuga jutte vedada, saab lõpuks aru, kus turismiinfokeskus asub
¤ kui hostelite tutvustusest lugeda, et potentsiaale suurlinnakodu asub 4 km kaugusel, siis ei peaks seda sinisilmselt uskuma.. jõuab keset eikellegimaad, kust soovitud sihtpunktini on endiselt tsirka pool tundi jalutamismaad, mis bussiga sõites maksaks hingehinda, ning tekib küsimus, miks inimesel näiteks nelja õlga ei ole.. või lisavarustuses külgekruvitavaid konkse..
¤ maantee ääres seistes ei ole just kõige parem magamiskohti broneerida, aga saab hakkama..
odava hinnaga magamiseks peaks rännumehel kaasas olema omad linad ning koos sünnitunnistusega saadud hostelitepüsiklinedikaart.. puudumisel saab ka magada, maised puudujäägid saab alati korvata.. arvutamine teeb haiget.
¤ keieidiiarrai iiendšiielleiess.. from E s t o n i a.. tintekaga saab terve käelaba vajalikku infot täis kirjutada.. pärast seda kui oled paar korda oma nime tähtede kaupa ette öelnud..
¤ pangakaardiga saab arvet maksta küll.. tuleb see enne ainult laua ja iluplaadi vahelt välja õngitseda, kuhu see täiesti iseseisvalt lendas.. suure kaarega.. õnneks on sõbralikel adminnidel pikad mõõdulindid, millega kohmakaid abistada (:
¤ 11.korruselt näeb muude majade katuseid ja aedu, mis nende peale ehitatud..
¤ iga tubli turist teeb läbi kanalituuri, et näha maailma kalliduselt kolmandat linna vee pealt.. enne tuleb pilet osta.. milleks tuleb raha anda tädile, kes istub vee peal kõikuvas putkas, mitte müntidest kuuluv osa merre visata.. tuleb välja, et tädi ja mereelukate suhted ei ole just kõige soojemad, sest vette sulpsatanud raha piletilunastamisel arvesse ei lähe..
¤ paat hakkab liikuma sekund pärast seda, kui Kadri tagumine jalg sillalt tõuseb.. natuke ootamist ei ole ju kunagi mõnele teistkümnele taanlasele paha teinud..
¤ kõik kohad on jahte ja paate ja laevelamuid täis, merineitsi on v ä i k e, lained on suured, meie juhtmed on pikad-pikad-pikad..siukestega paadi pealt maha ei jõua, isegi kui enne märku antakse, et nüüd paari minuti pärast tuleb hetk, kus võiks minna..
¤ vanalinna majad on äraütlemata kõrged, üks on üleni roheline..
¤ poeomanik räägib portugaallastega nende keeles, meile ütleb, et vene keelt kahjuks ei oska.. no pole väga kahju, meie ka ei oska.. kõigi osapoolte tahe on siiski kiiduväärt ning ostu-müügitehinguid toimub mitu
¤ Priit läeb poodi, et osta tumepunane kaelarätik, tuleb tagasi kollasega.. nobody actually knows what happened..
¤ suurte rahutute juustega tänavamuusik laulab päikese paistma ning meelitab naljadega metalli oma kitarrikotti. Ta on võimatult karismaatiline.
¤ 49 DDK = söö-ennast-pizzast-ja-salatist-surnuks-kui-soovi-on..poolsurnuks-või-elavaks-on-ka-lubatud.. oeh.
¤ magnetkaardilugejadd liftis ja toaukse kõrval armastavad Kadri puudutust.. ei tea, kes neile seda õpetas..
¤ päikeseloojangu kestuse saab sekunditeks ümber arvutada
¤ austraallassed rokivad teisipäeviti oma rahakotist su pihku neli paberitükki, mille eest antakse tasuta õlle ning teeb kaardi peale täpimustri tähistamaks kohti, kus pärast prii õlle mekkimist end ja teisi leida võiks.. meie leidsime enne õlle end linnas jalutamas ja pärast õlle tunnetamas vastupandamatut magnetismi suunast, mis ajutise koduni otsemat teed pidi viis..
¤ Priit avab akna, mis ei ole avamiseks loodud.. väsket õhku jagub tuppa terveks ööks(;
Kolmapäev oli natukese haaval eelmise päeva jooksul valmis mõeldud. Maailmarekordite muuseumisse ei soovita ma kellelgi minna ning ajutiselt juurdekuuluvas hirmuväljapanekus ei olnud üldsegi hirmus. Varjusein see-eest võttis tubli mõniteistkümmend minutit meie ajast.. poleks kunagi arvanud, et välk mu püsimatu varju valge seina peale tarduma hirmutab (: igasugustes poosides.. kih. Hajameelsus unustas maha Kadri telefoni, mille järgi oli eluline vajadus planeeritud atraktsioonide vahel joosta. Rahvusmuuseumi eest ei taheta kolmapäeviti sugugi raha saada, väljapanekuid on selles asutuses aga nii võimatult palju, et isegi priipääse ei suuda meelitada teadmishimulisest turistist välja jõudu see kõik surmväsimata läbi vaadata. Kunstimuuseumi eest küsitakse küll raha, aga ikkagi ei jaksa kõigele pilku heita.. Kahju, et neil kandmisteenust pakkuda ei ole. Vaatamata väga palju valutavatele jalgadele, leidsin esimese skulptori, kelle tööd mulle tõesti meeldivad.. prantslane.. Edgar keegi..kui ma ta nime olen oma düsfunktsioneerivatest ajusagaratest üles leidnud, kirjutan üles.. igal juhul tegi ta kujusid baleriinidest ja hobistest ja naisest vaagnal.. viimane võistis mu tähelepanu ja poolehoiu.. Jaks on otsas, kõht on tühi. Hiinatoitu karbist plastmasskahvliga süües, kui päike kõikidesse silmadesse paistab, ja samal ajal olles üks umbes tuhandest sibavast inimesest tänaval, saab kõht täis.. Ma arvan, et kui oleks pulkadega söönud, oleks pärast osanud hiina keeles vanduda, et peletada parvi tuvisid, kes ühtäkki ootamatult õnnelikuks saanud.. Saatus tahtis, et Kadril oleks vaimuka rohkejuukselise tänavamuusiku CD. Veidi aega Kadri tahtis, et saatust poleks olemas, enamuse ajast sai ta aru, et lihtsam on panna silmad päikeseprillide taga kinni ning tunda, mida tähendab elada.. tutikas CD pihus.. Valuvaigisti ja kaks pool tundi und on ravi peavalu vastu. Peletatud valu eelduseks hilisõhtustele seiklustele, mille käigus leiab Priit hardrockklubist lauatäie eestlasi ning ühe portugaallase. Ise ta väidab siiani, et läks õlut ostma..
Portugali tüdrukute jaoks tekib sujuvalt eesti keele põhisõnavara sisaldav kirjatükk, portugali keele tund seevastu on suuline, kuid vaieldamatult naljakam.. taipasin, et ma ei olnud veel kunagi näinud Elvist laulmas.. ükskakskolmneliviiskuusseitsekaheksaüheksakümme sai teel koju portugali keeles selgeks..
Kopenhaageniga peab sõbraks saama. Esialgu jätab ta veidi kõrgi mulje.
to be continued..
Sõin just terve cappusinošokolaadi ära, mitte keegi ei keelanud.
2007/04/02
igatsus lõhnab..
Aprilli teine päev..
Esimene oli päikest täis ja naljakas. Kadri sai aprillitud umbes pool tundi pärast normisõiguse jõustumist siuksel viisil, millest rääkida ei kannatagi.. võib ainult mainida, et suu ei olnud purune.. ja paarteist tundi hiljem ämblikud ka ei riputanud ennast Kadri pea lähedal.. See väike blond udupea ei saanud lihtsalt enne aru, kui oli oma silma ja käega kontrollinud.. oeh.
Ööd mööduvad juttu ajades. Aprilli alguses. Erinevate inimestega. Huvitavatel teemadel. Apelsinid maitsevad juttu kõrvale veel paremad kui muidu.
Tänasest..
Keegi ei tea, kes ta on. Või milline ta täpselt välja näeb. Ega sedagi, kas ta üldse tegelikult olemas on. Kõik näevad ta kätetööd. See tekib igal aastal tasahilju, vastupandamatult ja visalt. Ühel hommikul aga on kõk korraga näha. Ta justkui tõmbaks paksust kalevist katte oma meistriteoselt ning jääks ootama ovatsioone. See üks hommik on alati natuke eriline.. On justkui veidi liiga palju udune.. jahe päike paistab üleliia rõõmsalt.. linnud laulavad varase tunni kohta iseäranis reipalt ning unise näoga avatud aknast puhub sisse natuke tuult, mis üldsegi ei tundu jäine nagu paar päeva tagasi.. Peaaegu on selline tunne, et on õnnelik olla.. natuke on selline tunne ka, et midagi on uutmoodi..
Ootusärevust ei ole, sest ei oska oodata. Täiesti juhuslikult rattaga läbi tavalisest tühjema linna sõites saad äkki aru, mis on teistmoodi. Näed tema tehtut. Sel aastal on ta võtnud kätte suure pintsli ja võõbanud üle kõik hekid ja põõsad ja puud ja muidu varred.. natuke on pritsinud värve taevasse ja natuke maa peale.. Ta on olnud äraütlemata vallatu. Rohelist tundub tal olevat ülearu palju kasutada.. erinevaid toone on nii võimatult palju, et ei jõuagi kokku lugeda.. või ei taha, lihtsalt tunned, kuidas see kõik ühtlaselt sinu sisse voolab. Keset helesinist taevast on kollanekollane päike. Mõned arvavad, et ta on kevad. Teistel ei ole mõtteid. Kolmandad ei taha, et ta keegi oleks. Mulle meeldib mõelda, et ta on Odense linna vabakutseline kujundaja ja et tal on tiivad.. ning tumepruunist nahast vana seljakott, millest pintsliotsad välja paistavad..
Ta teeb valgeid ja roosasid ja siniseid õisi. Ma arvan, et ta voldib neid oma hubases kodus miljonite tonnide kaupa natuke sametisest paberist lihtsalt ajaviiteks. Tal on kiiktool. Selle kõrvalt jookseb hallist plekist renn õue, mida mööda värvikirevus maailma jookseb. Talle lihtsalt meeldib, kui käed on tööd täis. Meile, lihtsurelikele, pakub tulemus iga-aastast igatusetoitu. Lõhnu segab ta hiigelsuures katlas.. muusikast, tunnetest, muinasjuttudest.. katla vaikselt pehmelt hõljuva sisu ümber lendab tuhandeid väikeseid ja suuri liblikaid, kelle tiivalöökidest tekkinud tasane tuul kannab ta loomingu laiali, igale poole..
Ja sellel hommikul äkki jõuab see kõik korraga kohale. Siis ei oska enam olla. Korraga ei saa ju olla õnnelik ja õnnetu, reibas ja väsinud, muretu ja lõpmata mures, tantsida ja seista, hingata ja hinge kinni hoida, valjult hüüda ja vaikides kuulata.. Tahaks õppida lendama, laulma. Sellest hommikust alates on tõenäosus nende lühikeste hetkede, mille jooksul absoluutselt kõik tundub võimalikuna, tekkimiseks üllatavalt suur. Täpselt sama üllatavalt käegakatsutavalt lähedal on hetked, mil lajatad matsuga vastu reaalsust ja saad aru, et mitte miski mitte kunagi ei lähe nii nagu sul parasjagu plaanis on.. Kõik, mis ei peaks ühes kohas kokku saama, teeb seda sellel ühel hommikul, kui ma sõidan rattaga läbi liblika tiivalöögituule ning nuusutan seda igatsust, mis kõige muuga koos must täiesti füüsiliselt tuntavalt läbi astub.
Teistmoodi hommikust saab päris argiselt eriline päev. Söön ära kuuekümnekroonise võileiva, mis lõhnab ja maitseb vaat et kogu raha eest. Saadan õhku artikleid, mille vajalikkusest mul on olemas vaid aimdus. Leian jakitaskust kauakadunud juukseklõpsu. Kukun trepi peal pikali ja jään ratta alla kinni. Suurest solidaarsusest kõnnin pika tee linna ja tagasi. Tean, et täna on Hans Christiani sünnipäev. Viskan terve kamalutäie müslit mittetahtlikult köögipõrandale laiali. Teen kõik endast oleneva, et fotoka aku tühjaks saaks. Näen ennast kõrvalt, kuulen ka.. ma ei tea, kas iseenda audientsiks olemine mulle meeldib.. Kogu selle aja tean, et tuhanded liblikad kannavad ringi seda igatsuselõhna, mida tema, keda päriselt olemas ei ole, suures katlas võimatust ja võimalikust kokku segab.
Tahan alati võimatut. Miks?
Esimene oli päikest täis ja naljakas. Kadri sai aprillitud umbes pool tundi pärast normisõiguse jõustumist siuksel viisil, millest rääkida ei kannatagi.. võib ainult mainida, et suu ei olnud purune.. ja paarteist tundi hiljem ämblikud ka ei riputanud ennast Kadri pea lähedal.. See väike blond udupea ei saanud lihtsalt enne aru, kui oli oma silma ja käega kontrollinud.. oeh.
Ööd mööduvad juttu ajades. Aprilli alguses. Erinevate inimestega. Huvitavatel teemadel. Apelsinid maitsevad juttu kõrvale veel paremad kui muidu.
Tänasest..
Keegi ei tea, kes ta on. Või milline ta täpselt välja näeb. Ega sedagi, kas ta üldse tegelikult olemas on. Kõik näevad ta kätetööd. See tekib igal aastal tasahilju, vastupandamatult ja visalt. Ühel hommikul aga on kõk korraga näha. Ta justkui tõmbaks paksust kalevist katte oma meistriteoselt ning jääks ootama ovatsioone. See üks hommik on alati natuke eriline.. On justkui veidi liiga palju udune.. jahe päike paistab üleliia rõõmsalt.. linnud laulavad varase tunni kohta iseäranis reipalt ning unise näoga avatud aknast puhub sisse natuke tuult, mis üldsegi ei tundu jäine nagu paar päeva tagasi.. Peaaegu on selline tunne, et on õnnelik olla.. natuke on selline tunne ka, et midagi on uutmoodi..
Ootusärevust ei ole, sest ei oska oodata. Täiesti juhuslikult rattaga läbi tavalisest tühjema linna sõites saad äkki aru, mis on teistmoodi. Näed tema tehtut. Sel aastal on ta võtnud kätte suure pintsli ja võõbanud üle kõik hekid ja põõsad ja puud ja muidu varred.. natuke on pritsinud värve taevasse ja natuke maa peale.. Ta on olnud äraütlemata vallatu. Rohelist tundub tal olevat ülearu palju kasutada.. erinevaid toone on nii võimatult palju, et ei jõuagi kokku lugeda.. või ei taha, lihtsalt tunned, kuidas see kõik ühtlaselt sinu sisse voolab. Keset helesinist taevast on kollanekollane päike. Mõned arvavad, et ta on kevad. Teistel ei ole mõtteid. Kolmandad ei taha, et ta keegi oleks. Mulle meeldib mõelda, et ta on Odense linna vabakutseline kujundaja ja et tal on tiivad.. ning tumepruunist nahast vana seljakott, millest pintsliotsad välja paistavad..
Ta teeb valgeid ja roosasid ja siniseid õisi. Ma arvan, et ta voldib neid oma hubases kodus miljonite tonnide kaupa natuke sametisest paberist lihtsalt ajaviiteks. Tal on kiiktool. Selle kõrvalt jookseb hallist plekist renn õue, mida mööda värvikirevus maailma jookseb. Talle lihtsalt meeldib, kui käed on tööd täis. Meile, lihtsurelikele, pakub tulemus iga-aastast igatusetoitu. Lõhnu segab ta hiigelsuures katlas.. muusikast, tunnetest, muinasjuttudest.. katla vaikselt pehmelt hõljuva sisu ümber lendab tuhandeid väikeseid ja suuri liblikaid, kelle tiivalöökidest tekkinud tasane tuul kannab ta loomingu laiali, igale poole..
Ja sellel hommikul äkki jõuab see kõik korraga kohale. Siis ei oska enam olla. Korraga ei saa ju olla õnnelik ja õnnetu, reibas ja väsinud, muretu ja lõpmata mures, tantsida ja seista, hingata ja hinge kinni hoida, valjult hüüda ja vaikides kuulata.. Tahaks õppida lendama, laulma. Sellest hommikust alates on tõenäosus nende lühikeste hetkede, mille jooksul absoluutselt kõik tundub võimalikuna, tekkimiseks üllatavalt suur. Täpselt sama üllatavalt käegakatsutavalt lähedal on hetked, mil lajatad matsuga vastu reaalsust ja saad aru, et mitte miski mitte kunagi ei lähe nii nagu sul parasjagu plaanis on.. Kõik, mis ei peaks ühes kohas kokku saama, teeb seda sellel ühel hommikul, kui ma sõidan rattaga läbi liblika tiivalöögituule ning nuusutan seda igatsust, mis kõige muuga koos must täiesti füüsiliselt tuntavalt läbi astub.
Teistmoodi hommikust saab päris argiselt eriline päev. Söön ära kuuekümnekroonise võileiva, mis lõhnab ja maitseb vaat et kogu raha eest. Saadan õhku artikleid, mille vajalikkusest mul on olemas vaid aimdus. Leian jakitaskust kauakadunud juukseklõpsu. Kukun trepi peal pikali ja jään ratta alla kinni. Suurest solidaarsusest kõnnin pika tee linna ja tagasi. Tean, et täna on Hans Christiani sünnipäev. Viskan terve kamalutäie müslit mittetahtlikult köögipõrandale laiali. Teen kõik endast oleneva, et fotoka aku tühjaks saaks. Näen ennast kõrvalt, kuulen ka.. ma ei tea, kas iseenda audientsiks olemine mulle meeldib.. Kogu selle aja tean, et tuhanded liblikad kannavad ringi seda igatsuselõhna, mida tema, keda päriselt olemas ei ole, suures katlas võimatust ja võimalikust kokku segab.
Tahan alati võimatut. Miks?
Tellimine:
Postitused (Atom)
