2007/05/14

et lõpp oleks huvitav..

nüüd on läbi.
läbi.































2007/05/09

otsas..


mai üheksas päev..

Vanad võlad on need, mis ei lase südametunnistusel rahus tulevikule keskenduda. Et seegi õhupäevik oleks õiglaselt kogu välismaa-aega kajastav, siis kirjutan siia veel lühidalt ka Saksamaal veedetud kolmest päevast..

Nagu tavaliselt ei lähe ükski kadriettevõtmine mööda sekeldusteta. Nii oligi meil kolm päeva täis Saksamaaseiklusi. Viimaseid ei tulnud üldse kaua oodata ja need, sunnikud, jõudsin kohale juba Taanis. Nimelt hommikul kell 5.45 kui me oma ühikakorteri ukse viimast korda kinni panime ja samme bussijaama poole hakkasime seadma, kärisesid lõhki mu püksid (: needsamad, mis mul parasjagu jalas olid. Kärina tulemus lasi ennast imetleda reie siseküljel, mis tähendas seda, et terve esimese maailmaavastamispäeva kõndisin ringi ebatavaliselt lähendatud jalgadega (;

23 kilo mammonat reisikottides ja kaalumata hulk seljas, sain bussi ja rongigi peale. Et lahke reisiplaneerijanoormees oli meile igavesti kavala Saksa sõidu trajektoori välja mõelnud, pidime vahetama rongi peatuses nimega Ringsted. Rongivahetus iseenesest ei ole sugugi mäekõrgune ettevõtmine, aga kui pilet ütleb vagun 81 ja perroon on umbes nii pikk, et ühest otsast teise üldsegi ei näe ning ekraanid, mis tavaliselt ütlevad, kus üks rongiootaja seisma peab, ei tööta.. siis.. jaah.. ei olegi nii meelakkumine see rongivahetus (: Hea, et Priidule rääkimine meeldib, nii ta leidiski ühe toreda tädi, kes meid õigesse kohta asetas.

Rongid sõidavad praami peale ja siis praamiga Taanist Saksamaale ja praami pealt taas maismaale. Nii saimegi, tõsi veidi hämmeldunult, Saksamaa pinnale. Esimene peatus pidi olema vana hansalinnade iludus Lübeck. Et saatusel on vahel kiuslikud plaanid, oleme me kõik arvatavasti juba kogenud.. meie kogesime seda uuesti: rongiuksed ei läinud Lübeckis lahti S: vajuta avamisnuppu palju tahad! Nii saimegi priisõidu Hamburgi ja pärast tohutut jooksurallit ka Lübeckisse tagasi.. ma arvan, et te ei paku valesti kui arvate, et olin surmani väsinud, kui tagaisõidurongis oma kottide otsas istusin ja aknast kevadist Saksamaad vaatasin. Tahtsin igale poole mujale, aga mitte seal rongis olla.. igatsesin igale poole, Taani tagasi, Eestisse oma koju..

Päev oli äraütlemata lämbe. Turismiinfotädi juhatas Priidu võpsikusse, mistõttu tegime koos oma suure koormaga veel tiirugi enne kui poolsurnult varem broneeritud hostelis kotid maha asetasime. Ei saa aga öelda, et seiklused oleks sellega otsa saanud.. vastuvõtuneiu, kes just hästi inglise keelt ei rääkinud, suutis panna krediitkaardilugemisemasina meeleheitlikult karjuma, aga raha kaardilt kätte ei saanud.. Priidu kaarti masin ka ei tahtnud. Niisiis olin sunnitud kena neiut veenma, et ta veelkord minu kaardiga prooviks.. natukese aja pärast pigistaski silmad hirmust kinni ja suskas kaardi masinasse. Maksud saime! Järgnes kiirkursus ukselukkudega läbisaamisest: push-touch-turn ning tuppa me läksimegi.

Higi maha pestud, kõht täis söödud, inimese moodi välimus taassaavutatud, läksime linnaga tutvuma. Mis ma öelda oskan.. ilus. Umbes iga kahe inimese kohta on üks kirik ja jõgi lookleb läbi linna ning hansaaegsete majadega tänavad ronivad visalt mäe otsa.. nii me jalutasimegi terve linna risti-põiki läbi.. kaks päeva saime luusida.. mitu korda äraeksimine, itaalia jäätise söömine, koka peale ehmatamine, kiriku torni sõitmine, linna vee pealt vaatamine, paaditäiele turistidele tahtmatult poseerimine, paljad lapsed purskaevus ja paks must kass kitsal tänaval on vaid osa sellest, mida kaks päeva ses hansapealinnas endast kujutasid.

Et siiski tagasi kallile kodumaale tagasi jõuda, tõusime ühel hommikul jällegi enne kõiki kukkesid ning jätkasime oma kompsude tarimist kodule lähemale. Saime rongi peale ja rongi pealt maha. Hamburg. Kõike rohelisem linn. Mitme suure jõe kallastel. Mitme tuhande sillaga monstrum, kus ühel pisikesel inimesel tekib umbes kümnendal hingetõmbel tunne, et ta on veelgi väiksemaks kahanenud.. suisa mikroskoopiliseks.. Nagu meie seiklus algas, ta ka kippus lõppema noolemänguvalemis. Hea, et me seda mängu juba oskasime. Saime bussiga rongijaamast lennujaama. Andsime lennujaamas pakid onudele, valisime välja pingirea, kuhu päevajao tundide pärast vintsuli viskame ning põrutasime linna tagasi.

Hamburg on hea bussiga sõitmiseks. Nii tuli välja. Ostad pileti. Ronid turistibussi teisele korrusele, küpsed seal suvesoojas päikeses krõbedaks ning sõidad ühest kohast teise, vahepeal jalutad huvitavamates kohtades ringi, hüppad bussi peale tahtmisel tagasi ja küpsed edasi.. Kui üks tiir saab otsa, teed teise veel. Ronid 50 meetrisest trepist üles, et näha täiesti mittemidagiütlevat vaadet ja sõidad pimedapimeda liftiga, kus kõik peale Priidu on hiirvaikselt, alla tagasi. Sööd kõhu täis ja sõidad veekord bussiga, seekord lennujaama.

Öösel on lennujaamas vaikne ja jahe ning koristajaonu suurte hirmutavate harjadega masin sõidab magavate inimestega pingiridade vahel ning teeb põrandad puhtaks. Õhtul loeb Priit telefonist koduuudiseid. Hommikul näitab telekas lõketega Tallinna tänavaid ja rattad taeva poole keeratud autosid. Eestlane olla on uhke ja hää, natuke hirmutav ka! Sõidame Riiga. Enne maandumist elame üle maandumise, mis tükiks ajaks igasuguse lennukisõbralikkuse või -põnevuse hävitab. Natukese aja pärast istume mu kalli väikevenna auto tagaistmel ja naudime päris kodukeelseid nalju. Hinges killuke nukrust, peas kihutamas kaheotsaga igatsus..

Läti-Eesti piir, Priit bussi peale. Veel paarkümmend minutit ja emme soe kallistus teeb kodutunde elavaks.

Saigi otsa.. see kogemus..
Jäigi maha.. osake mu südant ja hinge..
Jään ootama.. seda, mis tulemas..

Aitäh!

2007/04/23

kui homset ei ole..

Aprilli kahekümne kolmas päev..

Varavaravaravarahommikune aeg ei ole kõige parem kirjutamaks viimast sissekannet.. võib juhutuda, et jutt tuleb liigmõtlik.. Aga aeg ei peatu.. Olete te kunagi istunud näiteks rongipeatuses või koolikohviku kõval pingil või kodus pehmes tugitoolis ja vaadanud lõputult kaua osutitega kella.. lõputult-lõputult kaua on võimalik niimoodi istuda ja lihtsalt vaadata, kuidas aeg möödub.. täiesti iseseisvalt, ilma igasuguse rütmimuutuseta, veatult.. vaid ühel ja samal paigal olles, võib tunda aja liikumist.. Iga hetk jõuab ükskord kätte, pole olemas tulevikuaega, mis mingil suvalisel hetkel minevik ei oleks.. Mis kõige imelikum, aeg jätkab edasi minemist ka siis, kui keegi parasjagu kella ei vaata.. või kalendrit.. või päikese positsiooni taevakaarel.. ikka läheb.. alati on olemas homne, alati.. iseasi on, kas inimesed homses on samad, kes tänases..

On homseid, milles loetud inimesi enam ei ole.. nad on kuskil mujal.. parema otsinguil halvemat leidmas või halvemat kartes heale komistades üllatumas.. igapidi on võimalik.. tõenäosusest ei tohi mõelda, sest siis võib kärsahaisust vingumürgituse saada..

On homseid, kus mina olen mujal koos ülejäänutega, kes on varem mujal olnud ja kes kunagi saavad mujal olema.. On tänaseid, kus ma ei saa enam rõõmsalt üle õla hõigata, et homme näeme.. veelgi enam.. on tänaseid, kus ei saa ülehomseks ega üleülehomsekski kohtumisi kokku leppida, sest mind lihtsalt pole olemas.. selles ajas ja selles kohas.. ma olen mujal.. Ma ei tea, kas mujal on parem või halvem, kindlasti on natuke mõlemat, aga ma tean, et tänane ei tohiks nii ruttu otsa saada.. Millal tuleb uus homme? Kui üldse..

Alati jääb olema eilne, kus ma olen olnud.. ja üleeilne.. koos nendega, keda homses enam ei ole. Eilse üleeilne oli tore. Käisime Morteni sünnipäeval. Tema on tubli arstitudeng, kes vanal heal ajal alustas õpinguid saamaks füsioterapudiks. Igal juhul, vahet ei ole, kas oled tulevane füsioterapeut või arst, sünnipäev tuleb ikkagi ära pidada, koos käputäie vallatute sõpradega. Nagu iga teinegi lõbusam olemine, muutus Mortenigi sünnipäev aina elavamaks võrdelises seoses joodud alkoholilonksudega. Tulemus oli igati vahva, sest õhtu tulemusena sain selgeks kaks trikki, ühe pliiatsiga, teise ilma, tantsisin umbes 20 X 20 pinnal taani muusika järgi taani tantsu, käisin ära õllebaaris ja jalutasin mööda öist linna.. üleeile oli veel homne olemas, homsest sai tänase eilne, mis möödus mööda köögikappe ronides ja nõudekuhjades orienteerudes, pakkimine sai tasutud õhtuga Maria põrandal ahjupannkooki pugides ja valget veini ning sulaselget külma kraanivett peale rüübates ning vahelduseks žongleerimist õppides..

Tänasel ei ole homsest.. Täna tuleb päev, kus kõigil tegemistel on viimase maik manu, selline natuke nukker ja segadusseajav.. veidi ootusärev ja uudishimulik.. omajagu imelik ja mõtlemapanev.. Kuidas saab olla, et need, kes viimase kolme kuuga nii omaseks on saanud, enam ei olegi viie või kümne minuti jalgrattasõidu kaugusel.. Täna on see päev, kus ma tahaks olla südametu ja realistlik ja analüüsiv ning rangelt piiritletud ettekujutsega maailma toimimisest, mitte igatsev ja ülemõtlev ja romantilise vinkliga udupea.. Kuidas on nii, et homne tuleb, aga mind ei ole.. ja ma ei tea üldsegi, millal ma tulen või kas üldse kunagi.. Imelik. Mitte halb imelik.. huvitav imelik..

Täna on täis tegevusi, millest ei jõua kirjutada, sest need kestavad lihtsalt öösse (nimetades mõned plaanitutest: rahavahetus, jalgrattatagastus, koristusviimistlus, pesukarundus, suures kogustes sõprade-tuttavate kallistamine, ühe konkreetse postkasti otsimine) ja tegelikult on viimased magamiseks.. suuremas enamuses.. Mistõttu ongi kõik. Siitmaalt.

Tegelikult ei oleks hea, kui aeg jääks seisma, kui keegi kella ei vaataks.. Homsed peavad tulema. Ja mingisuguses homses olen mina ka olemas.. koos oma igavese igatsusega..

Head aega, Taanimaa!
Tervist, muumistulemas!

2007/04/19

petetud..

mõtlesin siin endamisi, et kui päikesevaibaga pilte üles riputada, siis hakkab soojem ning kui rumalate nägudega pilte vaadata, siis hakkab lõbusam..
õues on vihm ja tuul, toas on külmavärimad ja uim, siin on möödunud suvepäevade kujutus..













2007/04/17

päikeselt võmm kuklasse..

Aprilli seitsmetesitkümnes päev..

Tänasest saab hakata päevi tagurpidi lugema.. seitse, kuus, viis, neli.. ja siis veelkorra samamoodi tagurpidi.. seitse, kuus, viis, neli.. ja ei pea üldsegi nulli jõudma, et nad ise hakkaks ennast vahepeal uuesti edaspidi lugema.. hakkajamad või need, kellel ennustajavõimete koorem on kanda, võivad kõiki päevi muidugi tagurpidi lugeda, aga mina nii ei oska, sest ei tea, kui paljust ma alustama peaks. Niisiis, minu moodi käib aeg alates tänasest sedaviisi: kaks korda tagurpidi.. seitse, kuus, viis, neli.. ja siis ühel hetkel jällegi edaspidi.. üks, kaks, kolm, neli..

Vahepeal käis meil suvi külas ja tegi olemise oi-oi-oi kui soojaks, toas olemise oi-oi-oi kui keeruliseks ning akende peal istumise ja raamatute lugemise või linna peal sihitult ringi uitamise ja kommisöömise oi-oi-oi kui kohustuslikuks ning oi-oi-oi kui mõnusaks. Et kogu aeg ei saa olla oi-oi-oi päevad, siis tänasest läks suvi ära ja asemele hakkab tulema midagi muud, mis, ma kardan, võib lõpuks oi-oi-oi kui külm ja paha olla. Praegu õnneks oigama ei pea, või kui siis õige pisut ja sellepärast, et uni tahab vägisi peale tulla, aga kell on ainult kaheksa ja ettevõtmisi jätkub Une-Matidest vabale maale veel mitmeks heaks tunniks.

Väsimuse tekkimiseks on siinmail omad valemid.. pärast üht poolpäeva basseinimöllamist ja taanikeelsetes veeteraapia loengutes istumist ning õhtupoolikut aknal päikesepüüdmist ja raamatulugemist ning teist poolpäeva danglishit ja kahvliga söömaõppimise arendamist ning muidu suikumist ja unistamist on täiesti kutupiilutunne.. viimasele lisades veel nädalavahetuse, mis muuhulgas hõlmas endas baaripidu portugaallastega, siis saabki kokku siukese olemise, mida vanarahvas väsimuseks kutsuks. Et mitte liiga vanamoeline ja allaandja olla, siis ütleme nii, et maa on vallutanud.. miski muu..

Nüüd kohe lähen Maria juurde filmi vaatama ja mitte kommi sööma. ehk apelsini ja õuna.

Pühapäeval oli nii, et mina tegin läbi sillakäsipuuaugu kunagi vettekukkunud roostetanud jalgrattast pilti triibulise kleidi saba asfalditolmu pühkimas ja äsjaostetud pehmekarvalised pintslid pihus ning suured päikeseprillid ninal ning mis te arvate, mida tegi kõrvalseisev tundmatu meeskodanik.. tema tegi minust pilti! sootuks imelik. ja mina ise ei olekski teadnud, aga supernuuskur Priit pani tähele ja kandis ette. nüüd rändab maailmas pilt minust, täiesti sõltumatutel radadel..või siis sõltuvatel.. aga ikkagi rändab. sootuks imelik.

Nüüd läksin.

2007/04/14

koome võrku..

Aprillikuu neljateistkümnes päev..

Kolmeteistkümnendad päevad, mis reedetel maanduvad arvatakse õnnetud olevat. Minu meelest on nad täpselt samapalju õnnetud kui üheksandad või kahekümne kuuendad päevad, mis reedeid loevad. Praegu käia suiriseva aasta aprillikuu reede, mis juhutumisi kolmeteistkümnenda päeva koormat kandis oli võrdselt täis lõbusaid juhtumisi kui iseenesest kurbe üllatusi. Sisuline päeva tutvustus jääb siinkohal suuremas osas siiski minu teada.. sest on asju, mis peavad jääma kahe või kolme või nelja inimese vahele. Aga selle möödunud reede sündmustest tiivustatuna olen mõelnud keerulisusele, mis meie kõikide olemist täidab.. ja sellele näivusele, mis absoluutselt iga inimese ja tema otsuste ning tegude ümber oma tihedat ning tihti tabamatut võrku koob.. ja kui uudne ning üllatav tundub näha kellegi võrgu rebenemist ning sisu nähtamatust seespool.. kui vähe me tegelikult teistest teame.. ja kui palju me võiksime teada.. kui palju tegelikult üks inimhing ihkab, et temast teataks.. mis alustel kritiseeritakse neid, keda vaevu tuntakse.. pole olemas kaht võrreldavat elu, otsust, põhjust ja tagajärge, pole olemas kaht lõpuni võrreldavat poolteistminutitki..
Ananass ei pea olema kollane ja arbuus suur, et maitseda kõige paremini.
Näitlemine ei pea olema õpitud, et mõjuda professionaalsena.

Kurbrõõmsate ahelaist vabanenute kokakunst sunnib sööma, lõpmatuseni.

Neljateistkümnendad päevad, mis laupäevadele langevad ning kannavad igavest needust järgneda kolmeteistkümnendatele reedetele, on mõnikord vägaväga päikesepaistelised ja soojad, suisa nii, et saab üle nelja tunni loomaaias paljaste varvaste ja lühikeste varrukate väel ringi jalutada. Samal korral võib aga juhtuda ka nii, et väikesed vennad peavad kirjutama lõpukirjandit ning suuremate õdede arvates on kõik teemad rasked ning üldsegi võiks ju vend hoopis vanem olla ja õde noorem, et ei peaks kaks korda sama kooli lõpetamise pärast pabistama. Palju asju võiks olla, aga kuidagi kohe ei ole.. ja ei tule, isegi kui hästi palju ja kogu aeg soovida. Teised asjad jälle tulevad ise, absoluutselt kindlalt kutsumata.. Saa sa siis niimoodi aru, et kuidas tegelikult see maailm toimib. Üks, mis kindel, on see, et pingviinid on hirmus armsad ja nad hüppavad päriselus täpselt samamoodi jääkülmast veest kaldale nagu Lolo ja Pepe seda teevad ning suuremad eksemplarid seisavad just nii asjalike nägudega ja mõtliku kaugusse vaatava ilmega kivil nagu multikast mäletatud pingviinivanaisa. Vee all kihutades jääb pingviinidest järgi mullijutt, mida võiks ja võiks ja võikski vaadata, kaua aega ning siis veel natuke. Sebradel on kõige kurvemad silmad maailmas. Üks kits tahaks Kadri ajalehe nahka panna. Tiiger valib aeglaselt ja graatsiliselt oma suures puuris jalutades välja need ümarpõsised marakratid, keda oleks paras kõhutäis pintslisse pista, kui taoline võimalus peaks avanema. Kadri saaks kaelkirjakute all vabalt püsti seistes päikesevarjus olla, kui aeda ees ei oleks. Kalad on mitmevärvilised ja paksud. Väikeste oravahvide juures ei tohi istuda, sest muidu nad hüppavad su peale ja hammustavad, räägitakse igas keeles.
Varbad ei külmeta ja ihukarvad ei ole külmast püsti. Seelik kerkib rattaga sõites liiga kõrgele, kui õigel ajal kohendada ei märka.

Naljad ja naerunägu muredele varjuks!
Rumalate ettepanekute veerandtund.

2007/04/12

ütleb..

Aprilli kaheteistkümnes päev..

Priit äraütlemata tõsise näoga juhendajale: "I will hit everybody who comes near to my patient."
Kadri vats vappus naerust. Kih.

Päike paistab ennast pooleks.