kui homset ei ole..

Aprilli kahekümne kolmas päev..

Varavaravaravarahommikune aeg ei ole kõige parem kirjutamaks viimast sissekannet.. võib juhutuda, et jutt tuleb liigmõtlik.. Aga aeg ei peatu.. Olete te kunagi istunud näiteks rongipeatuses või koolikohviku kõval pingil või kodus pehmes tugitoolis ja vaadanud lõputult kaua osutitega kella.. lõputult-lõputult kaua on võimalik niimoodi istuda ja lihtsalt vaadata, kuidas aeg möödub.. täiesti iseseisvalt, ilma igasuguse rütmimuutuseta, veatult.. vaid ühel ja samal paigal olles, võib tunda aja liikumist.. Iga hetk jõuab ükskord kätte, pole olemas tulevikuaega, mis mingil suvalisel hetkel minevik ei oleks.. Mis kõige imelikum, aeg jätkab edasi minemist ka siis, kui keegi parasjagu kella ei vaata.. või kalendrit.. või päikese positsiooni taevakaarel.. ikka läheb.. alati on olemas homne, alati.. iseasi on, kas inimesed homses on samad, kes tänases..

On homseid, milles loetud inimesi enam ei ole.. nad on kuskil mujal.. parema otsinguil halvemat leidmas või halvemat kartes heale komistades üllatumas.. igapidi on võimalik.. tõenäosusest ei tohi mõelda, sest siis võib kärsahaisust vingumürgituse saada..

On homseid, kus mina olen mujal koos ülejäänutega, kes on varem mujal olnud ja kes kunagi saavad mujal olema.. On tänaseid, kus ma ei saa enam rõõmsalt üle õla hõigata, et homme näeme.. veelgi enam.. on tänaseid, kus ei saa ülehomseks ega üleülehomsekski kohtumisi kokku leppida, sest mind lihtsalt pole olemas.. selles ajas ja selles kohas.. ma olen mujal.. Ma ei tea, kas mujal on parem või halvem, kindlasti on natuke mõlemat, aga ma tean, et tänane ei tohiks nii ruttu otsa saada.. Millal tuleb uus homme? Kui üldse..

Alati jääb olema eilne, kus ma olen olnud.. ja üleeilne.. koos nendega, keda homses enam ei ole. Eilse üleeilne oli tore. Käisime Morteni sünnipäeval. Tema on tubli arstitudeng, kes vanal heal ajal alustas õpinguid saamaks füsioterapudiks. Igal juhul, vahet ei ole, kas oled tulevane füsioterapeut või arst, sünnipäev tuleb ikkagi ära pidada, koos käputäie vallatute sõpradega. Nagu iga teinegi lõbusam olemine, muutus Mortenigi sünnipäev aina elavamaks võrdelises seoses joodud alkoholilonksudega. Tulemus oli igati vahva, sest õhtu tulemusena sain selgeks kaks trikki, ühe pliiatsiga, teise ilma, tantsisin umbes 20 X 20 pinnal taani muusika järgi taani tantsu, käisin ära õllebaaris ja jalutasin mööda öist linna.. üleeile oli veel homne olemas, homsest sai tänase eilne, mis möödus mööda köögikappe ronides ja nõudekuhjades orienteerudes, pakkimine sai tasutud õhtuga Maria põrandal ahjupannkooki pugides ja valget veini ning sulaselget külma kraanivett peale rüübates ning vahelduseks žongleerimist õppides..

Tänasel ei ole homsest.. Täna tuleb päev, kus kõigil tegemistel on viimase maik manu, selline natuke nukker ja segadusseajav.. veidi ootusärev ja uudishimulik.. omajagu imelik ja mõtlemapanev.. Kuidas saab olla, et need, kes viimase kolme kuuga nii omaseks on saanud, enam ei olegi viie või kümne minuti jalgrattasõidu kaugusel.. Täna on see päev, kus ma tahaks olla südametu ja realistlik ja analüüsiv ning rangelt piiritletud ettekujutsega maailma toimimisest, mitte igatsev ja ülemõtlev ja romantilise vinkliga udupea.. Kuidas on nii, et homne tuleb, aga mind ei ole.. ja ma ei tea üldsegi, millal ma tulen või kas üldse kunagi.. Imelik. Mitte halb imelik.. huvitav imelik..

Täna on täis tegevusi, millest ei jõua kirjutada, sest need kestavad lihtsalt öösse (nimetades mõned plaanitutest: rahavahetus, jalgrattatagastus, koristusviimistlus, pesukarundus, suures kogustes sõprade-tuttavate kallistamine, ühe konkreetse postkasti otsimine) ja tegelikult on viimased magamiseks.. suuremas enamuses.. Mistõttu ongi kõik. Siitmaalt.

Tegelikult ei oleks hea, kui aeg jääks seisma, kui keegi kella ei vaataks.. Homsed peavad tulema. Ja mingisuguses homses olen mina ka olemas.. koos oma igavese igatsusega..

Head aega, Taanimaa!
Tervist, muumistulemas!