koome võrku..

Aprillikuu neljateistkümnes päev..

Kolmeteistkümnendad päevad, mis reedetel maanduvad arvatakse õnnetud olevat. Minu meelest on nad täpselt samapalju õnnetud kui üheksandad või kahekümne kuuendad päevad, mis reedeid loevad. Praegu käia suiriseva aasta aprillikuu reede, mis juhutumisi kolmeteistkümnenda päeva koormat kandis oli võrdselt täis lõbusaid juhtumisi kui iseenesest kurbe üllatusi. Sisuline päeva tutvustus jääb siinkohal suuremas osas siiski minu teada.. sest on asju, mis peavad jääma kahe või kolme või nelja inimese vahele. Aga selle möödunud reede sündmustest tiivustatuna olen mõelnud keerulisusele, mis meie kõikide olemist täidab.. ja sellele näivusele, mis absoluutselt iga inimese ja tema otsuste ning tegude ümber oma tihedat ning tihti tabamatut võrku koob.. ja kui uudne ning üllatav tundub näha kellegi võrgu rebenemist ning sisu nähtamatust seespool.. kui vähe me tegelikult teistest teame.. ja kui palju me võiksime teada.. kui palju tegelikult üks inimhing ihkab, et temast teataks.. mis alustel kritiseeritakse neid, keda vaevu tuntakse.. pole olemas kaht võrreldavat elu, otsust, põhjust ja tagajärge, pole olemas kaht lõpuni võrreldavat poolteistminutitki..
Ananass ei pea olema kollane ja arbuus suur, et maitseda kõige paremini.
Näitlemine ei pea olema õpitud, et mõjuda professionaalsena.

Kurbrõõmsate ahelaist vabanenute kokakunst sunnib sööma, lõpmatuseni.

Neljateistkümnendad päevad, mis laupäevadele langevad ning kannavad igavest needust järgneda kolmeteistkümnendatele reedetele, on mõnikord vägaväga päikesepaistelised ja soojad, suisa nii, et saab üle nelja tunni loomaaias paljaste varvaste ja lühikeste varrukate väel ringi jalutada. Samal korral võib aga juhtuda ka nii, et väikesed vennad peavad kirjutama lõpukirjandit ning suuremate õdede arvates on kõik teemad rasked ning üldsegi võiks ju vend hoopis vanem olla ja õde noorem, et ei peaks kaks korda sama kooli lõpetamise pärast pabistama. Palju asju võiks olla, aga kuidagi kohe ei ole.. ja ei tule, isegi kui hästi palju ja kogu aeg soovida. Teised asjad jälle tulevad ise, absoluutselt kindlalt kutsumata.. Saa sa siis niimoodi aru, et kuidas tegelikult see maailm toimib. Üks, mis kindel, on see, et pingviinid on hirmus armsad ja nad hüppavad päriselus täpselt samamoodi jääkülmast veest kaldale nagu Lolo ja Pepe seda teevad ning suuremad eksemplarid seisavad just nii asjalike nägudega ja mõtliku kaugusse vaatava ilmega kivil nagu multikast mäletatud pingviinivanaisa. Vee all kihutades jääb pingviinidest järgi mullijutt, mida võiks ja võiks ja võikski vaadata, kaua aega ning siis veel natuke. Sebradel on kõige kurvemad silmad maailmas. Üks kits tahaks Kadri ajalehe nahka panna. Tiiger valib aeglaselt ja graatsiliselt oma suures puuris jalutades välja need ümarpõsised marakratid, keda oleks paras kõhutäis pintslisse pista, kui taoline võimalus peaks avanema. Kadri saaks kaelkirjakute all vabalt püsti seistes päikesevarjus olla, kui aeda ees ei oleks. Kalad on mitmevärvilised ja paksud. Väikeste oravahvide juures ei tohi istuda, sest muidu nad hüppavad su peale ja hammustavad, räägitakse igas keeles.
Varbad ei külmeta ja ihukarvad ei ole külmast püsti. Seelik kerkib rattaga sõites liiga kõrgele, kui õigel ajal kohendada ei märka.

Naljad ja naerunägu muredele varjuks!
Rumalate ettepanekute veerandtund.