igatsus lõhnab..

Aprilli teine päev..

Esimene oli päikest täis ja naljakas. Kadri sai aprillitud umbes pool tundi pärast normisõiguse jõustumist siuksel viisil, millest rääkida ei kannatagi.. võib ainult mainida, et suu ei olnud purune.. ja paarteist tundi hiljem ämblikud ka ei riputanud ennast Kadri pea lähedal.. See väike blond udupea ei saanud lihtsalt enne aru, kui oli oma silma ja käega kontrollinud.. oeh.

Ööd mööduvad juttu ajades. Aprilli alguses. Erinevate inimestega. Huvitavatel teemadel. Apelsinid maitsevad juttu kõrvale veel paremad kui muidu.

Tänasest..
Keegi ei tea, kes ta on. Või milline ta täpselt välja näeb. Ega sedagi, kas ta üldse tegelikult olemas on. Kõik näevad ta kätetööd. See tekib igal aastal tasahilju, vastupandamatult ja visalt. Ühel hommikul aga on kõk korraga näha. Ta justkui tõmbaks paksust kalevist katte oma meistriteoselt ning jääks ootama ovatsioone. See üks hommik on alati natuke eriline.. On justkui veidi liiga palju udune.. jahe päike paistab üleliia rõõmsalt.. linnud laulavad varase tunni kohta iseäranis reipalt ning unise näoga avatud aknast puhub sisse natuke tuult, mis üldsegi ei tundu jäine nagu paar päeva tagasi.. Peaaegu on selline tunne, et on õnnelik olla.. natuke on selline tunne ka, et midagi on uutmoodi..

Ootusärevust ei ole, sest ei oska oodata. Täiesti juhuslikult rattaga läbi tavalisest tühjema linna sõites saad äkki aru, mis on teistmoodi. Näed tema tehtut. Sel aastal on ta võtnud kätte suure pintsli ja võõbanud üle kõik hekid ja põõsad ja puud ja muidu varred.. natuke on pritsinud värve taevasse ja natuke maa peale.. Ta on olnud äraütlemata vallatu. Rohelist tundub tal olevat ülearu palju kasutada.. erinevaid toone on nii võimatult palju, et ei jõuagi kokku lugeda.. või ei taha, lihtsalt tunned, kuidas see kõik ühtlaselt sinu sisse voolab. Keset helesinist taevast on kollanekollane päike. Mõned arvavad, et ta on kevad. Teistel ei ole mõtteid. Kolmandad ei taha, et ta keegi oleks. Mulle meeldib mõelda, et ta on Odense linna vabakutseline kujundaja ja et tal on tiivad.. ning tumepruunist nahast vana seljakott, millest pintsliotsad välja paistavad..

Ta teeb valgeid ja roosasid ja siniseid õisi. Ma arvan, et ta voldib neid oma hubases kodus miljonite tonnide kaupa natuke sametisest paberist lihtsalt ajaviiteks. Tal on kiiktool. Selle kõrvalt jookseb hallist plekist renn õue, mida mööda värvikirevus maailma jookseb. Talle lihtsalt meeldib, kui käed on tööd täis. Meile, lihtsurelikele, pakub tulemus iga-aastast igatusetoitu. Lõhnu segab ta hiigelsuures katlas.. muusikast, tunnetest, muinasjuttudest.. katla vaikselt pehmelt hõljuva sisu ümber lendab tuhandeid väikeseid ja suuri liblikaid, kelle tiivalöökidest tekkinud tasane tuul kannab ta loomingu laiali, igale poole..

Ja sellel hommikul äkki jõuab see kõik korraga kohale. Siis ei oska enam olla. Korraga ei saa ju olla õnnelik ja õnnetu, reibas ja väsinud, muretu ja lõpmata mures, tantsida ja seista, hingata ja hinge kinni hoida, valjult hüüda ja vaikides kuulata.. Tahaks õppida lendama, laulma. Sellest hommikust alates on tõenäosus nende lühikeste hetkede, mille jooksul absoluutselt kõik tundub võimalikuna, tekkimiseks üllatavalt suur. Täpselt sama üllatavalt käegakatsutavalt lähedal on hetked, mil lajatad matsuga vastu reaalsust ja saad aru, et mitte miski mitte kunagi ei lähe nii nagu sul parasjagu plaanis on.. Kõik, mis ei peaks ühes kohas kokku saama, teeb seda sellel ühel hommikul, kui ma sõidan rattaga läbi liblika tiivalöögituule ning nuusutan seda igatsust, mis kõige muuga koos must täiesti füüsiliselt tuntavalt läbi astub.

Teistmoodi hommikust saab päris argiselt eriline päev. Söön ära kuuekümnekroonise võileiva, mis lõhnab ja maitseb vaat et kogu raha eest. Saadan õhku artikleid, mille vajalikkusest mul on olemas vaid aimdus. Leian jakitaskust kauakadunud juukseklõpsu. Kukun trepi peal pikali ja jään ratta alla kinni. Suurest solidaarsusest kõnnin pika tee linna ja tagasi. Tean, et täna on Hans Christiani sünnipäev. Viskan terve kamalutäie müslit mittetahtlikult köögipõrandale laiali. Teen kõik endast oleneva, et fotoka aku tühjaks saaks. Näen ennast kõrvalt, kuulen ka.. ma ei tea, kas iseenda audientsiks olemine mulle meeldib.. Kogu selle aja tean, et tuhanded liblikad kannavad ringi seda igatsuselõhna, mida tema, keda päriselt olemas ei ole, suures katlas võimatust ja võimalikust kokku segab.

Tahan alati võimatut. Miks?