ei ütle midagi..

Märtsi viimane päev..

Päevad lõppevad siis, kui algab magamine ja saava stardipaugu siis, kui põõnamine otsa saab. Uneaeg ei ole kellegi oma. Taolise reegli baasil saab kutsuda märtsikuu eelviimast päeva siinveedetuist üheks pikimaks. Oli teisel algus ja lõpp kellaaeg pea sama, paar tunnikest vahet..

Hommikust ja päevast ei tasu pajatada. Märkimisväärne puudub. Taanlaste veidrused ning omapärad on viimase kuuga nii omaseks saanud, et kui ka tähele panna, tundub, et kirjutada ei ole ikkagi millestki..

See on vaid, et taani lapsed peavad praktika lõpus tegema eksami juhendajale. Ettevõtmine kestab kaks päeva. Esimesel saavad endale loosida patsiendi, keda peavad hindama/vaatama/hinnatuima vestluskaaslasena kohtlema.. loevad ta meditsiinilisi materjale, istuvad, mõtlevad.. Teiseks päevaks on koostanud patsiendile hindamise hinnangu ning viimasest tuleneva probleemiloetelu ning tegevuskavagi, mille siis juhendajale ette näitavad ja hilisema jutupuhumise käigus kaitsevad. Kujutate ette imestust, kui tuleb välja, et meie ei peagi eksamit tegema.. mina kujutan ette..

Kui istuda päikeselaigus ja tunda ühel kehapoolel korraga sooja valgust ja jahedat õhku ning valutada eelmise öö tantsuõnnetusest valutavat jalga ja kuulata rahulikku jazzi, siis tundub, et peaaegu on hea. Miski on aga ikkagi puudu.. või miskid. Mõnda kadunud asja ma tean, teist sama paljut veel leidmata tean ka, siis on veel need, mis on olemas, aga omaks tunnistamata.. Nii palju asju on olemas.. veel rohkem on puudu..

Meie Taani koolis peetakse igal aastal hirmkalli piletiga ja hea toidu ning mitme saali muusikaga munapühapühaeelset pidu. Ma ei kujutanud ettegi, et ma sealt seltskonnast nii paljusid inimesi tean! Või, et nemad mind teavad.. Igal juhul.. sain süüa ja nalja teha ja ära eksida ja tantsida ja juttu rääkida ja.. Pidu on pidu. Ükskõik, millisel maal. Kojutulek on igal maal teistmoodi. Kui siin saarel juhtud olema hajameelne, uimane, tähelepanematu tohman, selline minuga äraütlemata sarnane, ja unustad rattatuled koju, tuleb pärast niigi intensiivset jalgade kasutust ette võtta öine jalutuskäik ühest linna otsast teise.. sest rattad lihtsalt ei sõida, kui tulesid küljes ei ole.. kümmekond kilomeetrit kõmpimist ja ongi selleks korraks pidu läbi..

Te peaksite nägema, kuidas Priit taanlastele tantsimist õpetab.. ja kuidas nemad õpivad (: Ei loe, kas oled püsti või pikali..

Taanlased on toredad.
Mina olen mõtlik.