veider on veider

Märtsi kahekümne kolmas päev..

Unerütmid on isepäised. Nii isepäised, et ärkvelolija ei saa paremagi tahtmise juures nende ülemvõimule vastu. Nii olin minagi sunnitud enne neljapäeva saabumist magama 13 tundi ühtejärge. Ma ei kurda! Sain karvavõrra erksamaks ning ei haigutanud rohkem kui korra terve kuue tunni jooksul, mis praktika algust ja lõppu lahutas. Võrreldes eelnenud päevadega äraütlemata tubli tulemus. Nüüd tean sedagi, et kolmeteistkümnetunnise vastupandamatu une väljameelitamiseks läheb vaja kahte põikpäist ööd, mis kahe peale jaotavad peaaegu kuut unetundi, needki pigem väherldes kui puhates mööda saadetud. Ja siis veel ühte, mis tunde lugedes täiesti arvestatav võiks tunduda, aga sisuliselt liialt kiire ja kirev. Ühesõnaga: magasinkolmteisttundijuttijaeiolesedajubavägakauaaegaenamteinudkuidtulemussaihea.

Tehnika ei ole minu jaoks tehtud. Puuviljad on ja kakao ka. Mõned asjad on veel. Näiteks lapsed ja raamatud. Mozilla otsustas ükspäev, et temale aitab. Ja koliski minema, tegi kuskil jalutuskäigu, leidis ennast uuesti ulatusliku suurpuhastuse kaudu, otsustas, et tuleb uhiuuena tagasi. Talle ei meeldinud mu bookmarksid, kõik viskas välja.. või peitis ära, vähemalt minul neid taastada/leida ei ole õnnestunud.. Allusin vägevamate soovidele, ajades natuke omagi jonni ja hakkasin mälu järgi teadaolevaid uuesti laiskuselisti laduma. Ühesõnaga: kuiisesuurpuhastusieiteetehakseneedsinueestüllatavatelhetkedel.

Jäätis on ka minu jaoks. Aeg ajalt. Vihmaste ja tuuliste ilmadega. Siis ma tahan seda õues süüa, sellel ajal kui on vaja ratast jalutada. Pärani lahtise akna all tugitoolis istudes tahan ka jäätist süüa. See üldsegi ei loe, et jalg on tagumiku all istumisest juba täitsa surnud. Eriti vahva on, kui jäätis on kolmevärviline ning kahe vahvlitüki vahele pandud. Siukest võiks igal pool süüa. Ükskõik mida tehes. Aeg ajalt.

Mulle niihirmasti meeldib kui poistele/meestele lapsed meeldivad ja kui nad oskavad ning tahavad nende jaoks midagi ära teha. Armu või ära! Täna saingi loetud minutid veeta kahe sellise imetabase eksemplariga Taani erivajadustega laste päevakodus seigeldes. Nemad, õnnelikud, saavad selles toredas asutuses oma praktikat teha. Mitme korruse jagu erinevaid spetsiaalselt kohandatud ruume, palju abistajaid ja toredaid lapsi. Viimased sellised, keda saatus algusest peale otsustanud proovile panna ebaausal ning karmil viisil. Meil, lihtsurelikel, jääb üle vaid käpad tõsta ning tegutseda volituste piirides nii hästi kui halvasti see parasjagu välja tuleb, et nende armsate tegelaste olemine natukenegi lihtsamaks teha. Mingil suvalisel hetkel.. selles ilusas renoveertiud majas.. üht siirastniisiirast last vaadates.. ma teadsin murdosasekundiks, et midagi peab olema ka minu väikestes külmades kätes, et maailm saaks tilgajagu parem.. võibolla ma ainult tahtsin seda teada.. Ühesõnaga: elusonlühikesihetkimisvõtavadtervetükisupisikesestsüdamestningeiannasedakunagitagasi.

Ma arvan, et kui aken lükata võimalikult palju pärani, siis peab õues soojemaks minema, sest just nüüd ma ju ometi ei saa surnuks külmuda.. Kui ma kaua aega taevast vaatan, siis tuleb küll natuke rohkem päikesepaisteline tunne..

Priit Kadrile ühel päeval:"Sa oled ikka veider. Mõnikord veider ei ole hea. Mõnikord veider on veider." Mina ei tea midagi.