mina ja mu vari..

Märtsi kahekümne neljas päev..

Koorisin just apelsini. Nüüd on taldriku peal kuhi oranže koori ja tuba on head lõhna täis. Sõrmed on mahlased ja kleepuvad, põsed magusast puuviljast punnis.

Apelsinid tulid meie juurde Maria seljakotis, kelle eile õhtul kaksinduse peletamiseks endale külla pannkooke sööma ja filmi vaatama kutsusime. Spontaansus teeb olemise põnevaks. Nii vaatasimegi hetkemõtete ajel kaks filmi jutti, jõime ära kaks pudelit punast värvi veini, hävitasime kuhja pannkooke, teadmata hulga juustuviile ning paraja portsu jäätist. Jutujupid ning naerupahvakud tulid justkui iseenesest ning täiesti kutsumata ja tegid öö sõbralikuks ning toredaks. Küünlad puhusin ära, kui kell Eestis näitas viiendat hommikutundi. Aknatagune kevadvihm sabistas une heaks.

Selleks hommikuks, mis pärast ärkamist päeva alustab, oli päike ennast siiapoole pilvi võidelnud ning säras kõigest hingest kardinapraost tuppa. Pärani aknast lendast sisse kamaluga kevadet.. tuult, päikest, linnulaulu.. kui hästi nuuskida võis isegi lillelõhna leida.. Nii istusingi varbad päikeselaigus ja mõtlesin, mida taolise ebahariliku päevaga peaks pihta hakkama. Lõpuks leidsin, et oleks äraütlemata rumal priiskamine, kui ei prooviks teha kõike, mis pähe tuleb.. et oleks asjalik/vajalik/tore/meeldiv/..

Pärast seda, kui olin Priidu paar tundi keskpäevast hiljem üles koputanud, et ta siukest sooja ilmaimet tervenisti maha ei magaks , sidusin rätiku pähe ja panin fotoka kotti ning kimasin linna ajalugu püüdma. Õues sai selgeks, et kõik olemasolev tuul tuppa ei mahtunud tulema.. Nüüd ta oli mu peale natuke solvunud, et nii väikeses toas pesitsen ja üritas mind igast küljest pikali lükata, jopet seljast ja rätikut peast ära sikutada, juustest tutistas ka.. päike tegi lepituseks pai. Priit näitas mulle reede õhtul, tänutäheks selle eest, et olin tubli ja koristasin terve oma toa ilusasti ära, hirmus suurt ja korras surnuaeda. Keset linna.

Räägitakse, et roheline on elu värv. See surnuaed, mis mind reede õhtust kummitama jäi ning enda juurde magnetina tagasi tõmbas, on kõige rohelisem koht, mida ma sellel aastal näinud olen. Igat tooni rohelist. Päikesepaiste. Varjud. Rahulik vaikus. Tasane, ootamatult rõõmus linnulaul. Lõputuna tunduvad puudealleed. Tundmatud nimed hauaplaatidel, maakividel. Jalutasin selles tohutus surnuaias mitu tundi. Lugesin nimesid ja mõtlesin nägudele nende pealkirjade taga. Arvutasin vanuseid ja kujutasin ette saatuseid, mis kivisse raiutud daatumite vahel teoks saanud. Surnuaiaõhk on minu arvates alati teistsugune, kui mujal ilmas, justkui tiine kurbusest, paratamatusest, lootusest, igatsusest.. ütlemata jäänud sõnad ning vastamata jäänud küsimused hõljuvad seal kindla peale.. Vahel tundub, et tuleb vaid käsi sirutada ning mõni neist nähtamatutest hõljukitest pihku püüda.. Ja tegelikult on surnuaedades kõige vähem neid inimesi, kes sinna murukamara alla mullaks saama pandud.. Nad on ju tegelikult oma koduseintes, oma järetulijate ja sõprade mälestustes, pildialbumites, päevikutes, nad on igal pool mujal.. Selles surnuaias olin mina ka roheline. Ja mu alati ustav vari.

Tõstsin toa ringi.
Tegin miljon ja üks pilti, millest pool sai peaaegu hea.
Kirjutasin luuletuse.
Istusin aknal niikaua kui päike päriselt ära läks ja siis veel natuke aega.

Mu käed on külmad.