mul on üks asi kadund.. teine ka.. ja kolmas..

Märsti kahekümne kaheksas päev..

Ma olen praegu väga kurb. Tõesti õnnetu. Ma kaotasin oma lemmiku mütsi ära. Siukse musta ja heegeldatud, tutiga. Kuri olen ka. Iseenda peale. Olen oma lühikese elu jooksul juba vähemalt sada üks mütsi kuhugi unustanud, pillanud, jätnud.. Kuidas ma ei oska hoida seda, mis on hea??!

Ja ma juba korra olen selle sama mütsi ära kaotanud ja tagasi saanud.. Siinkohal Otile kõige soojemad tervitused (: Nüüd uuesti. Mitu korda on võimalik ühe ja sama mütsi pärast kurvastuse- ning rõõmupisaraid valada? Igal juhul väga kurb on.

Priit, hea poiss, läks linna ja muuhulgas käis ka selles ainsas poes, kuhu ma korraks uusimaid moeuudiseid kontrollima läksin, küsimas, kas jalutamaläinud müts ei ole nende juures vahepeatust teinud.. Aga ei midagi.. jälgi ei olnud, lõhna ka mitte..

Eile oli lõhn.
Kaerahelbeküpsiste ja puuviljateelõhn. Maria korteris. Küpsetasin minu meelest Eesti moodi asjakesi. Enda moodi kõrvetasin kaks plaaditäit tumepruuniks ja viskasin kakssada grammi margariini põrandale ning lasin pliidiukse klaasi klirisedes kinni.. Lugesin jalad kõhu all keras raamatut ja lubasin umbes kaksteist korda, et rohkem ei räägi enam midagi. Ikkagi rääkisin, igasugustest asjadest.
Kevadöö- ja linnulaululõhn oli ka. Kihutades rattaga linnast maale (loe: ühika baari). Pidin peaaegu bussile otsa sõitma, pidurdasin ennast pooleks, et asfaldile maandunud esituld otsida ja neljandikuks, kui rohelised autojuhid ei tahtnud teeandmisemärki teada, sõitsin ühest vennast kaks korda mööda, harjutasin parklas autode vahel slaalomit.. jäin viisteist minutit hiljaks..
Pimedas näeb paremini. Paneb tähele uut. On teistmoodi.

Täna oli maitse.
Kaerahelbeküpsiste ja ananassi ja kiivi ja shokolaadikoogi. Taanilaste praktikalõpueksameid tuleb tähistada.
Kauakestmise-, hiljaksjäämise-, otsimise-, andmisemaitse. Kaotamise maitse. Ma arvan, et ma kaotasin ennast ka ära, koos oma lemmiku mütsiga. Ma ei tea kuhu.

Täna ma ei oska olla.