ei ole šokolaadist..

Märtsi kolmas päev..
Olete te kunagi mõelnud sellele, et musta nahaga inimest katsudes, saavad näpud šokolaadipruuniks ning puudutatu pealt saab vaadata heledat sõrmeviipejälge? Mina olen selle üle väiksest peale juurelnud. Täna sai selgeks, et mustad inimesed ei ole šokolaadist, nad on hoopis millestki paremast.. millestki, mida ei oska hästi sõnadesse panna.. millestki, mis teeb toa soojaks ning julgustab mõtlema ja ütlema.. (vale)häbita.. Äkki mul õnnestus tuttavaks saada kõige parema elava eksemplariga?

Priit, kes avastas juba meie praktika alguses ühise djembemängimisehuvi Mariaga, sai täna teoks teha ühe oma salajastest soovidest: mängida jälle pärisdjembet. Mina sain sellest toredast võimalusest noppida enda jaoks olulist. Maria tutvustas meid täna oma sõbrale Pascalile ja tema perele: Nanale, Rebeccale ja Theodorile. Viimased kaks on võimatult armsad mulatid lapsinglid, esimene 4-aastane, teine 6-kuune. Nad vaatavad oma pruunide-pruunide silmadega su hinge ja teavad täpselt milline sa oled. Esime aga Pascali taanlannast naine. Väga intelligentne ja sõbralik. Me käisime neil täna külas.

Arvatavast djembemängimise paartunnist kujunes pärastlõuna, mida võin kartmata ning uhkusega nimetada kvaliteetajaks. Hetked, mis vajutasid oma soojal ja lahkel viisil minusse jälje, mis kunagi enam päriselt ära ei lähe. Hea jälje. Ma siiralt loodan, et mu sõnad ei riku möödunud õhtupooliku võlu, salapära. Lisaks sellele, et Pascali maja oli ääretult lihtsalt ning koduselt, kuid stiilselt tehtud, sellest justkui õhkas külalislahkust. Nagu ka temast endast. Ja Kongos, kust ta tegelikult pärit on, õpetatakse inimesi elama nii, et igaühes peab nägema kõigepealt vaenlast!!? Head Taani õlut mekkides ning maast ja ilmast lobisedes rändasid mu uudishimulikud silmad seinal olevatel fotodel. Djembe ilmus seltskonda iseenesest, sama enesestmõistetavalt tuli ka muusika. Ma ei olnud neid trumme kunagi näinud ega päris oma kõrvadega kuulnud, aga pettuma ma ei pidanud. Sain isegi proovida seda Aafrika-moodi-trummi-põristamise-improvisatsioonikunsti. Priidule, Mariale ja muidugi Pascalile (kellele rütmigeen lisavarustusena sünnil kaasa anti) mu tagasihoidlikud katsetused ligilähedale ei saanud, aga pisiku sain see-eest küll. Kui palju meie sees tegelikult peidus on?

Kui käed olid juba punased ja erinevate rütmide arsenal tilgatumaks kulutatud, ootas ees meelakkumine minu igatsustele. Sain katsuda ja mängida ja süles hoida Theodorit. Lapsed on need, kes mu südame kiiremini põksuma, mu fantaasia rändama, mu mõtted keerlema, mu ambitsioonid kasvama, mu hinge vaikselt kurbrõõmsalt põrkama panevad. Nad teevad muga üldse kõike võimalikku. Theodor tõmbas muuhulgas mänguhoos katki mu kaelaehte, aga selle ta sai samal hetkel andeks. Ta võitis mu väikese südame kõige täiega. Samal ajal ehitas Priit teises toas Rebeccaga legomaju ja -toole ning joonistas pilte. Kujutate ette suuri-suuri pruune silmi, mis vaatavad teile nii lõputult siiralt otsa samal ajal kui lõbus hääl kädistab sulaselges taani lapsekeeles igasugustest võimalikest ja võimatutest asjadest.. Aga arusaamatus ei loe, loeb see, et on hea..et õues läheb hämaraks, et laua peal põlevad kaks valget küünalt, et Pascali naine teeb köögis õhtusööki ning Pascal käib küsimas, kas kõik on korras, et Mariaga on huvitav jutustada, et Theodor minu süles lutsub poolnaeratades isukalt püksirihma, et Priit kirjutab Rebeccale pildi peale pühendust, et meid võeti igasuguste tingimusteta omaks.. See loeb..

Õhtusöök on maitsev. Lihtne. Nad teevad brokkolist ja peekonist ja maitsestamata jogurtist siukest salatit, mida viisakusreeglite puudumisel võikski sööma jääda. Nad küsivad, kas me palvetame enne sööki. Nad ütlevad, et kui liha on meie jaoks liiga toores, siis nad küpsetavad seda veel. Nad tõlgivad meile Rebecca vadinat ja küsivad, kuidas Eestis elu käib. Üldse on kõik täiesti pingevaba. Kui see mitte kunagi otsa ei saaks, kas siis hakkaks lõpuks igav?

Õhtusöögi ja magustoidu vahele mahub Rebeccale veel ühe pildi joonistamine ning meie nimede õpetamine. Tee, jäätis, kaminatuli ning kandvate pausidega jutujupid maailmapõnevatel teemadel on see, mis paneb õhtupoolikule punkti. Esimese punkti. Teine punkt on see, et kõik(peale tissiosta tuttu jäänud Theodori) kallistavad meid ning ütlevad, et neil oli väga tore. Meil oli tegelikult veel parem, võltsi viisakuseta. Kui kiiresti saab kasvada lootus, et selja taga sulgunud uks avaneb kord veel? Sekundi murdosadega mõõtmatute suuruste jagu.

Nelikümmend viis minutit öist rattasõitu ei pühikunud mu peas keerlevaid mõtteid.. Nüüd istungi siin ühikakodus, kuulan Pascali Priidule antud plaaditäit Kongo muusikat, vaatan laua peal seisvat veinipudelit ning püüan taltsutada kihutavaid mõtteid.. Kas elu on liiga lühike selleks, et ma saaksin sama intelligentseks ja lõbusaks ja lihtsalt meeldivaks ja arukaks ja.. kui olid need inimesed, kellega koosveedetud hetked mu tühist elu kirevamaks muutsid? Kui rumalad ja erinevad on inimesed.. kui paljust sõltub see, kes meist saab.. kui inimene õpetatakse tapma, kas ta teeb seda siis tunnetega või tunneteta.. kes on tänapäeva inimese jumal.. kas me üldse usume millessegi.. miks rikkused toovad õnne asemel kaela õnnetuse.. kui ma pean maksma iseenda valutuma tapmise eest, kas ma teeksin seda.. kui mõtted on ühes keeles, jutt teises keeles, vastused kolmandas ja neljandas, kas see tähendab, et me oleme õnnelikud või õnnetud.. kas saatus teeb olemise lihtsamaks.. miks inimesed otsivad armastust, kui tegelikult on nad ikkagi üksi.. kas üksi kahekesi olla on lihtam.. kuidas saab nii palju sõltuda millestki, mida ei ole olemas, mida ei saa käega katsuda ega juppideks lahti võtta.. mis on armastus..mis on igatsus..

nad ei ole šokolaadist.. see on hea.