muinasjutust ja pühapäevasöödikust..

Märtsi kaheksateistkümnes päev..

Elas kord pühapäevasöödik. Ta sõi isegi väga läbiligunenud pühapäevi. Äkilise rahelisandiga. Tema järetulijad tegutsevad tänapäevani. On äraütlemata nahhaalsed ja pugivad pühapäevi eelkäijatele vääriliselt. Maitseeelistused ei ole aja jooksul muutunud..






Iga tagasihoidlikumgi kultuuritundja teab lugu inetust pardipojast või lumekuningannast või tikkudega tüdrukust või keisrist, kes paljalt ringi lippas või printsessist, kel hernetera kaheteistkümne madratsi ja suleteki all magada ei lasknud..

"The novel will make you famous, the fairy-tales will make you immortal," ütles sõber Hans Christianile peale viimase naasmist Itaaliast, kust kirjamees tuli tagasi taskud täis tindijoonistusi ning peas keerlemas romaanihakatis.. Sõber ei valetanud. Hans Christiani voolav loomingulisus ning imetabane fantaasia tegid kirjaniku kuulsaks juba ta eluajal. Vaatamata sellele elas mees üksikut rändajaelu, mis kantud oma ajastule tavatust välimusest, mitmest õnnetust armastusest, vaesusest, igatsusest, vahel nii väsitavast loomingulisusest, hambavalust, paberkaunistuste lõikamisest..

Ma käisin Hans Christian Anderseni muuseumis.

Elu ise loob muinasjutte. Iga hetk. Meie peame need ära tundma. Keegi paneb oma tuntu ja kogetu kirja. Näpuotsaga õnne ning kirjapandu hakkab muutma maailma. Maailmast saab elule miljöö ning elu teeb uusi muinasjutte. Keegi, kes jutud üles märkis ei tea juhtunust midagi. Tema on tühjus.. mis tegelikult rohkem huvitavat täis, kui kõik see, mida olevikus käega saab katsuda. Aga ta ei tea seda. Ei saa kunagi teada.

Mitu lõppu on kirjanike juhtumistel? Mitu korda nad saavad elada?

Täna puhub tuul toas küünlad ära.
Ühel sellisel rajusel ööl sai printsess herneteral väherda. Järgmisel päeval võttis prints ta naiseks.