puust mees minule.

Märtsi kahekümne kuues päev..

Mõnikord on päevi, kus tahaks olla hoopis teistmoodi. Igatpidi. Seest ja väljast. Mõnikord on neid päevi mitu tükki järjest. Teinekord tundub, et kõik päevad ainult sellised ongi. Ja kuidagi ei oska midagi muuta. Õigemini ei oska kuskilt alustada.

Soe ja helekollane päike paistab must läbi. Vähemalt selline tunne on. Tahaks saapad jalast ära võtta ning paljajalu asfaldil joosta ja ühe jala peal hüpata. Mulle meeldib mõelda, et tegelikult olengi mina see vari, mis tabamata kiirusel mu taga või ees või kõrval oma kuju muudab. Hall ei ole igav! Tumerohelisest õllepudelist saab õlu ise otsa. Mina jõuan ainult mõelda, et nüüd ta siin ongi, see igakevade esimene märjuke. Päriselt oli hoopis otsas juba, mulksus mu kõhus naeru pugistada omaette, iseendaga rohkem kui rahul. Päike ikka paistab must läbi. Ma ei saa aru, miks siis ikkagi varjud tekivad. Tahaks varju sisse astuda. Tema ei taha tabatud saada.

Natuke tige tuul puhub must mööda. Iga kord võtab veidi juukseid musta klõpsu vahelt ning lennutab neid vallatult ringi. Must saab tuust. Tuulest vabakutseline kunstnik.

Mõnikord on päevi, kus ei taha enam üksinda kõndida.. ei taha iseendale rääkida, et kuuldavaks saamiseks tuleb teha häält, et nähtavaks ei saa varju sisse astumisest unistades, et eitava vastuse saamiseks peab sõnastama küsimuse.. on päevi, kus omapäi olemine tundub suurem õnnetus.. kus tahaks, et juuksed oleks lühemad ja silmad suuremad.. on päevi, kus üksiolemisest on vähe, aga mitmekesiolemine ei aita.. Mõnikord on päevi, kus oled olemise pärast.. tahaks, oleks teisiti, aga ikkagi samamoodi.. Tabalukud on suu sulgemiseks. Kalev habrastele mõtetele pealeviskamiseks.

Raagus okste küljes on punased krimpsus kibuvitsamarjad.
Esijalgadega siputav kärbes nuusutab imepisikese valge lille tohutult suurt kollast südant.
Mustvalge koer jalutab naerusuise mehega.
Lepatriinud sibavad asfaldil, ma ei astu neile peale, hoopis vaatan ja unistan.
Hõbedane kõrvarõngas haige imiku ema ninas ei ole mitte milleski süüdi.
Päikeseprilliklaasid peegeldavad nina peale vikerkaare.
Keegi kõnnib ühe jala varbad paljad, sest sandaal ununes golfiväljakule.
Tundmatul lapsel on laulutuju.
Valge kitliga naisel on imepikad ripsmed.

Minu meelest on elu vaatamiseks.

Mõnikord on nii, et lähed poodi ja ostad endale puust mehe.