elu esimene..

Märtsi kolmeteistkümnes päev..

Kevadiselt soe päike paistab üle katuseserva otse Priidu toa aknasse, minu tuba on kella pooleneljaseks sissepaistmiseks veidi vale nurga all. Kevadiselt jahe tuul puhub pärani aknast sisse, paberingel kõigub ses tavapäratus õhuliikumises vaikselt.. On pärastlõuna. Veel natuke aega ja sellestki saab üks neist paljudest, mis vahepeal linnutiivul igavikuga ühinenud.

Kui paar nädalat tagasi arvasin end tundvat kogemas midagi rutiini laadset, siis hetkel võin siia süümepiinateta kinnitadam, et viimased neli päeva on suutnud igaüks natuke üllata. Mitte üheski päevast ei puudu see eriline, mida kunagi lokirulle pähe keerates või lastelastele sokke kududes veidi nukra muigega meenutada.

Laupäeval tõusime enne peaaegu kõiki kukkesid, et saaksime pesumajas löögile. Voodipesu ju ometi vajab loputamist. Ja pesupesemiseta oleks Priit pidanud püksata ringi jooksma, mis iseenesest oleks ju päris naljakas olnud, kuid usun, et on vähe neid, kes hetkel sooviks, et laupäevahommik siin ühika 2110 toas oleks möödunud meloodiliselt norsates. Vara ärkamise võlu on see, et nii palju asju saab tehtud.. ja et õhk maitseb sootuks teistmoodi kui hilja tegemistega alustades. Pesumaja nipid-trikid katsetatud ning tuba puhta pesu lõhna täis, väntasime läbi tiheda päikesepaiste linna. Turule. Uuele turule kui päris täpne olla. Kohalike sõnul pidavat olema huvitav koht. Nii olime meiegi õhinat pilgeni täis. Aga nagu selle pilgeni-õhinat-täis-olemisega mõnikord on, et reaalsus, mis ettekujutustega paratamatult kunagi kohtub, võib osutuda sootuks..hmm.. üllatavaks. Ma ei ole kogu oma Taanis veedetud aja jooksul midagi nii koledat näinud! Ausalt! Ma ei oska seda kirjeldada, lihtsalt oli kole. Uus, aga kolekolekolekole. Ja kõigele lisaks ei ole ma mitte kunagi veel näinud oma elus ühe ruutmeetri kohta nii palju araablasi. Vaieldamatult kõik müüjad olid araabia päritolu, mis tähendas seda, et näiteks puu-ja juurvilja saalis, ei kuulnud läbi karjumise iseenda mõtteidki. Teiseks, kui ma ka oleksin vähemalt oma mõtete algust või lõppu suutnud eristada, ei oleks ma selles tohutus rahvamassis õige letini enne hilist õhtutundi jõudnud.. Seega: ühegi puu- või juurvilja, ega muu vidina võrra me rikkamaks ei saanud. Tegime, et tulema saime! Bazar!

Vabaõhuturg, mis hetkel-veel-täpsustamist-vajavatel päevadel Odense vanalinna tänavatele lahti lüüakse, oli palju sõbralikum ja vaiksem ja armsam.. Seal sai õuna ja greipi ja porrut osta. Muud oleks ka saanud, aga me lihtsalt ei tahtnud (loe:ei raatsinud). Tore koht. Päikese käes ostetud, kooritud ja põske pistetud greip maitseb hea..

Pühapäevast hammustas keegi välja aja, mis jääb hommiku ja õhtu vahele.. See, mis aplale tundamtule olendile sisse ei mahtunud, jäi meile ja oli väärt kõiki neid kulunud minuteid meie elust.. rohkem kui sada protsenti. Hommikul viskasin jutujuppe Eestisse emme kõrva ja tema saatis omad minu poole teele. Skype natukese abiga. Oma emaga on tore rääkida. Mõnikord ta kohe oskab teha nii, et oleks hea. Õhtul tõstsime pisikartulid ja porru ja pirnid ja kreekapählid ja redised ja maitseta jogurti ja punast värvi veini rattakorvidesse ning sõitsime Mariale külla. Tema elab teises ühikas. Magusa-magusa koha peal. Magusas-magusas korteris nagu selgus.. Jälle kord koht, mille kirjeldamine ei suudaks luua optimaalset ettekujutust.. valged krohvitud seinad, kõrged laed, köök ja vannituba, mis sisustatud uute vahenditega, redel, mis viib katuseakna alla magama.. Isegi ilma Maria poolt loodud koduhõnguta oleks see ühetoaline elamine väga vahva omada. Kui ühiselt tehtud ahjukartulid ja salat koos Maria ja tema kahe sõbra abiga pintslisse oli pistetud, vaatasime ühika keldris poolsuurelt ekraanilt kellegi interpretatsiooni Punamütsikesest.. Kui palju ühtviisi naljakaid multikakangelasi on võimalik välja mõelda..? Jääaja laiskloom ja vöötorav, Shreki eesel, Punamütsikese jooksvad kilpkonnad ja joodeldav sokk ja hundi abiline orav.. Nad on alati naljakad! Ükskõik kui erinevalt sarnane on kontseptsioon.

Esmaspäev tõi kaasa kõige kevadisema olemise, mis minu luud-liikmed sel aastal kogenud. Juhtumised oma uudsuses/üllatavuses ei jäänud vähemalt +15 soojakraadile sugugi alla:

• kopsupõletikuga laste füsioteraapia seisneb selles, et neile topitakse näo ette PEP-mask ning emadel kästakse seda seal jõuga minut aega hoida.. karjugu need haiged mudilased palju jaksavad..
  
• kuueaastased jonnakad tirtud ei taha sugugi õhupalliga mängida, et sekreet hingamisteedes liikuma hakkaks.. nad tahavad hoopiski voodis pikutada ja oma emadele selliseid asju öelda, mida minu sõrmed trükkida ei söeda
• Priit näeb kahte otropeedilist operatsioon järjest, mina ei ole veel ühtegi saanud kogeda.. loen kiirluubis raamatut, mille kasutamisõigust saab hinnata sekundites.. kui keegi siinkohal arvab, et ta tahaks minu eest kirjutada bakatööd, siis olen pakkumistele rohkem kui avatud..
  
• postkontoris juhtub nii, et pean tädile andma kõik oma rahakotis oleva krõbiseva-koliseva. viimse kui öörini.. plaanimata, et nii peaks minema
• oimetu rahaandmisest, sõidan vastutuult mäest üles.. mõtlen headele asjadele: päike paistab, mäe otsas on see koht, kus saab pärast veidikest näputööd kõhu täis, jalalihased ei valuta..ei valuta..ei valuta..ei valutaaaaa..
• mõne aja pärast leidsin end tagasi linna poole kimamas, et jäätist süüa. Mis siis, et maasikajäätise asemel sain pihku vanillivariandi, maitses samasugune kui naistepäeval proovitu. Šokolaadipuru jäätise peale sain õige (: Ja lilleväljadest tehtud pildid said magusa vahvlimaigu..
  
• Teist korda sest va mäest vastutuult üles sõites mõtlesin jälle headele asjadele: õhtul linna tagasi minnes, on vähemalt tee algus mäest alla.. jalalihased ei valuta..ei valuta..ei valuta..ei valutaaaaa..
• Jazziõhtu muusikakogus oli kolmandat korda linna uhamise põhjuseks. Paremat ei oskaks välja mõelda. Peab tunnistama, et reklaamitud õhtul räägiti rohkem kui pilli mängiti, aga see-ees tkui mängiti oli see igati nauditav. Hea muusika annus sai täidetud pärast plaanitud üritust ekspromt ettevõtmises kohalikus jazzipubis, kus vaba lava raames võis nautida kõige paremaid elavaid bluusiimproviseeringuid ning rüübata valgest tassist pruuni kuuma kakaod..
  
• Kodu poole vändates saime tee peal politsei käest riielda S: Meie trandulettidel ei ole tulesid, mis on pimedas sõites kohustuslikud. Üritasime siis teha siukest oi-kas-tõesti-üllatunud nägu.. tuli vist välja, sest õnneks me trahvi ei saanud.. ehk aitasid need paar asjalikku küsimust Taani korrakaitse teemadel, millega Priit pingsalt läbi nina hingates (ta, nimelt, jõi kakao asemel bluesi taustaks õlle) lagedale tuli..
  
• Kolmandat korda ma vastutuult mäest üles ei sõitnud.

Täna, teisipäeval, käisin taanikeelses koolis ja sain oma elu esimese ja teise teibitud hüppeliigese ning meisterdasin isegi ühe. Ka täiesti esimese. Päris esimestest enda ostetud rattatuledest üks on kollane, teine punane.

Ma olen udukoguja. See ehitab mu musta jope varrukatele mustreid.