ametlikult taanlane.. meessoost S:

Veebruari kuues päev..
Tänane päev tegi mind targemaks, muutis mu arvamust taanlastest veel paremaks, pani mind tõsiselt mõtlema Eesti füsioteraapiahariduse kvaliteedi üle, kukutas mulle otse taevast sülle(loe: CVSU majahoidja tööruumidest käekõrvale)kollase kesklukustusega jalgratta.. Olen ametlikult taanlane!! Tegelikult tean küll, et ses roosamannas ma kaua kümmelda ei saa, aga oma kollase rattaga (millel on ees korv ja parema lenksu küljes kolm käiku!)saan massi sulanduda kuniks aprilli lõpuni.. eeldusel, et ta jalaga vajutatavad pidurid (iiiiiiiiihhhhhhhhhhhaaaaaaaaa (: )enne üles ei ütle või mina avariid ei tee.. nüüd kõik sülitame kolm korda igale poole..

Aga enne kui veel otsa saavast päevast natuke pajatan, kriban siia paar eredamat hetke eilsest muidu suhteliselt tavalisest päevast. Nimelt olin hommikul ärgates jälle rohkem tõbine. Ausõna ei tea, milline osa mu eriti tervisklikust eluviisist, mu armsale organismile nii palju tuska tegi, et ta mind jälle õpetada otsustas. Kui Priidule oma vesiste silmadega osta vaatasin ja vaikse häälega "hommikust!" kähistasin, otsustasime, et pikemad jalutuskäigud ja linnaga sõbraks saamine peab jääma uute päevade väljakutseks. Kuna märkamatult oli kohale sõudnud esmaspäev, mis tsiviliseeritud lääne-inimese jaoks tähendab seda, et vähemalt natuke asjalikkust peab saama mobiliseeritud, pakkisin ennast siiski pärast Coldrexi ja muidu meega tee joomist ning küüslauguleiva söömist tavapärasest rohkem sisse, et minna ja maksta ära esimese kuu üür ja ühikatoa deposiit. Äraantavat raha ei olnud mitte vähe!

Õues oli kevad! Päike! Tuulevarjus oli tõeline päikeselaigus-lebava-laisa-kassi olemine. Hakka või tahtmatult nurru lööma. See väike aga tubli Mobiliseeritud Asjalikkus astus meie eest vapralt sisse eelnevatel päevadel meelde jäetud pangakontorisse, kus ta viisakalt küsis arvemaksmise võimaluse kohta. Selgus, et see pank sularahaga ei arvelda, kui just pole pakkuda täpset raha. Seda meie Asjalikkusel ei olnud. Selle peale saadeti Asjalikkus sama maja teise otsa, kus oli asutus (palun ärge küsige, mis asutus, sest Asjalikkus oli nii väike, et ta ei näinud uksesilti lugeda, ainult puges praost sisse). Seal oli tore onu, kes Asjalikkuselt kõik selle raha ära võttis, mis meie vaeseke laua peale jõudis tõsta. Vaene väike!

Asjalikkusel oli aga veel asjatoimetusi: oli vaja osta küpsist ja hapukoort, et teha õhtuks natuke maiustusi. Mette, Kadri ja Priidu tore taanlannast sõber, pidi pimedas külla tulema. Poes läks kõik libedalt.. raha äraandmist oli Asjalikkus juba harjutanud.. Auguga ja auguta mündid võrdselt mõlema püksitasku vahel jaotanud, et tuulega mitte lendu minna ja merre maanduda, seadis Asjalikkus sammud kodu poole. Sel viiendamal veebruaripäeval ei meelitanud isegi kurruma-ajav päike teda Kadrit tohterdamast muude lõbusamate tegevuste manu.

Maiustused meisterdatud. Toheterdamised tehtud. Netiga maa jagatud (jäime kõik kaotajaks.. Priit on alati kõige lähemal võidule..).

Mette tuligi külla. Saime nautida tunnikese ja natuke veel aega toredat seltskonda ja kuulda, kuidas töötab füsioterapeutide õpetamise süsteem Taani maal. Meie maal on veel nii palju maad õppida ja areneda! Ametlikult alates 5.veebruarist tahaks mina osata taani keelt, et saaksin läbida nende õppekava (või kasvõi osad ained). Saime vastused oma küsimustele. Õppisime selgeks, kuidas teoorias käib bussiga sõitmine ühikast ülikooli (CVSU). Saime veelkord aimu taanlaste enneolematust toredusest. Mette läkski ära. Mina jäingi magama.

Hommik tõi kaasa selle päeva, millest see jutt tegelikult algas.. Asjalikkus oli muide sunnitud vahepeal veel suuremaks kasvama. Bussiga sõitmine tuli meil täitsa hästi välja. Tähelepanek: siin ei ole inimestel võimalik linnaliinibussides jänest sõita, sest kõik peavad tulema sisse esimesest uksest ja näitama oma piletit masinale, mis ukse kõrval seisab; need, kellel masinale midagi näidata ei ole, peavad bussijuhile kasti sisse raha kukutama.. üks pilet maksab 16 DKK.. kui täpset raha ei ole, hakkab tööle isemoodi kotikestesse pakitud mündimajandus, mida bussijuhid näivad igaüks isemoodi oskavat (;.. huvitav, kui tahta maksta näiteks 100 kroonise taani rahaga.. heh.. mina seda proovida ei taha..

Kooli leidsime ka tublisti üles, Mette leidis meid tublisti koolis üles. Näitas meile kooli. CVSU ehk Center for Vindergaende Sundheds Uddannelser.. kool, kus õpetatakse füsioterapute, tegevusterapeute, õdesid ja radiolooge. Koolimaja on uus, eelmisel aastal koliti sinna sisse. Maja on toredasti täis erinevat värvi uksi (: Rohelised uksed tähendavad füsioteraapiaga seotud tubasid.. Tähelepanek: terves koolimajas on palju nö grupitöö ruume, kus laud ja toolid ning nurgas seisab skeletipoiss; õpperuumidena nägime muuhulgas kahte suurt saali, millest üks oli täis massaažilaudu, teine erinevaid teraapiavahendeid (veloergomeetrid, käimisrada, steplauad jne).. minul tekkis küll selline tunne, et tahaks õppida (vägev aura sellel koolil või mis..) aaaaaaa.. esimesel kursusel saavad uued ft hakatised endale kooli poolt karbi, kus sees pool skeletti, et nad luud ilusti selgeks õpiks endale (: Vastu võetakse neil õpilasi kaks korda aastas- septembris ja veebruaris. Mõlemal korral 2 klassitäit, kokku umbes 50 õppurit. Ja ülikooli ei tulda üldsegi mitte pärast keskkooli, vaid siis kui paar-kolm-neli aastat elukogemust ja tulevikunägemus juba turjal. FT-sse sisseastumisel nõutakse vähemalt 9 kuu pikkust inimestega töötamise kogemust. Nii ongi, et meiega võrreldes sibab seal koolis ringi vanemaid sipelgaid, kes alles näiteks oma neljandat semestrit alustavad.. Sellest va koolist võiks kirjutada veel ja veel ja veel.. aga meie seiklus jõudis punkti, mida olime võrdselt oodanud ja natuke kartnudki: saime kokku tegelasega, kes teoorias pidi meile rääkima meie praktikast.

Tegelane ehk Leif (neljakümnendates tugeva sooja käepigistusega mees) korjaski meid koridorist endale sappa, muretsedes, et kas me ikka söönud oleme või äkki teed või kohvi tahame. Me ei tahtnud. Alguses tundus, et Leif on Taanimaa versioon Eestimaa Priidust (füsioterapudid mõistavad, mida ma mõtlen), teisisõnu udu kuubis, aga sedakorda, kuidas minutid möödusid, vajus aja hämarustesse ka mu arvamine. Selgus, et tegu on väga sõbraliku inimesega, kes igale meie küsimusele vastuse mingil moel leidis. Jutu püant on siinkohal see, et meie praktika algab 12. veebruaril!!! Tõenäoliselt kestab 8.15-st 14.00-ni ja meiega koos teevad seda ka kaks taani tudengit. Meie ootamatult tekkinud vaba aja sisustamiseks pakkus Leif välja, et võime osa võtta loengutest, mis toimuvad meie õnnetuseks ja nende õnneks rahvuskeeles. Sellest võimalusest me end viisakalt taandasime, kuid mina sain loa tegutseda kooli raamatukogus, kus kuulu järgi siukseid ajakirju tervete aastakäikude kaupa, mida Tartus vaid online abstractidena kurbade silmadega vaadata saab.. Selle kuulu kavatsen ma igal juhul reaalselt tõenduspõhiseks faktiks muuta (:

Raamatukogus aga, kus jälle kõik hüpersupersõbralikud olid, selgus, et isikukoodi taani moodi lugedes olen mina ametlikult mees (: kae nalja! Neil on nii, et kui ID lõppeb paaritu arvuga, on tegu meesterahvaga, paarisarv seevastu tähistab õrnemat sugu.. Mina ja mu siiani naermaajav 7 isikukoodi lõpus (:

Leifi abiga saime ka endale rattad, millest üks juba natuke aega tagasi kuulsaks sai kirjutatud. Teine, Priidu ratas siis, on punane. Punasel rattal on ka kolm käiku ja korv ning jalgadega töötavad pidurid. Kesklukku ei ole, on tavaline rattalukk (; Aga sõidavad mõlemad nagu miilenkid. Nii tore (:

Leifi heade soovide, sooja naeratuse ning käepigistuse hõngus olime tagasi õues, käekõrval meie uued truud sõbrad ja peas mõte edasisest. Veel natuke kasvanud Asjalikkus õhutas meid ära viima ühika avaldusi. Saime häädest õhutustest tuule kodaratesse ja sadula alla ning natukese kaardilugemisega jõudsimegi õigesse kohta (Siinkohal tänud jumalale/geenidele/millele iganes vaja, et Priit oskab kaarti lugeda! Mina oleksin maandunud.. hmm.. mitte õiges kohas.. aga orinteerumisoskuse puudumine ei välista vaidlemisoskuse üliarenemist (;).. natuke rohkem kui 9 minutit liiga hilja.. Seekord ei olnud päevakorras veidikese hilinemise eest noorte inimeste karistamise ärasaatmise, sapiste märkuste pildumise vmt näol ning me saime edukalt kaasa aidata võimsa bürokraatiamasina toitmisele.

Tuul kõrvus vihisemas ja rõõmus Asjalikkus kuskil püksiõmbluses mõnusalt põõnamas sõitsime aina lähemale oma ühikakodule, kus ma nüüd.. punased põsed ikka veel natuke õhetamas .. siin jutukest kirjutan. Mu kollane Mustang on aga ukse taga ausalt ärateenitud puhkust nautimas.

Tänase päeva lemmikinimesetiitel läheb jagamisele meie tuttavate taanlaste vahel, eriauhinna saab Leif. Palju õnne neile!

P.S. Ainuke murelaps hetkel on internet (tervise taolise olukorraga hakkan juba harjuma.. äkki nii ongi Kadriga Taanis.. ja iseenesest ei ole ju meel ja küüslaugul väga vigagi ning vee ninnatõmbamise ja Coldrexi joomisega katsun selle armsa Asjalikkuse abiga toime tulla). Sel va internetil näib olevat komme tulla ja minna, kasutades ettekäändena vabandusi teemal "the network did not assign network address for your computer" või "there seems to be and IP-address conflict in the network".. äkki internet on ventilaatoriga kaugelt sugulane.. Igal juhul koht, mis reklaamib end abiandjana internetiprobleemide korral, oli täna ettenägelikult uksed sulgenud. Ma usun, et meie Asjalikkus võidab nende Ettenägelikkuse (: