kivistumine on moes..

Veebruari kaheksateistkümnes päev..
Siin on veel pühapäev. Viimased viiskümmend minutit. Eestis on esmaspäev. Järgmised tuhat nelisada kolmkümmend minutit. Mujal on ka mingi päev. Esimesi ja viimaseid minuteid. Taani mõned pühapäevad on päikesevabad ja pilvised. Tänane näiteks. On hea, et jalgratastel on päikesepatarei asemel kondimootori jõul edasi liikumise omadus. Sellele teadmisele toetudes seadsime korvid linna poole, et heita pilk vanalinna siuksele osale, kus elutses muinasjutumees Hans Cristian. Kahjuks ei õnnestunud meil teda elusana tabada. Oli teine ühele pingile ära kivistunud. Viimane fakt ei takistanud mul muidugi ta kuueservale istumast ning pead ta õlale toetamast. Kas nüüd saab mu elust muinasjutt?

Solidaarsusest vaese kivistunud jutuvestja vastu olid kivikujuks muutunud ka tegelased tema pajatustest. Kogunisti kolm sammast olid moodustanud. Võlusambad. Iga kord, kui uuesti vaatasid, nägid midagi uut.. kärnkonn, mehe pea prillidega, mehe pea prillideta, merineitsi, peaaegu suudlevad armastajad, paks kits, karjuvad kujud, vaikivad kujud.. ühed varbad olid ka kivistunud.. pingi all.. ja lill koos pöialpoisiga kroonlehtede vahel.. pingi kõrval.. Kivistumine tundub moes olevat..

Üldse oli see täitsa muinasjutumoodi tänavatesegadik. Iga nurga taga tundus olevat veelgi ilusam majaderida. Raske oli jalutada ette kujutamata mõnd õnneliku lõpuga õpetlikku lugu akende taga just selsinasel hetkel lahti rullumas. Mnjah. Üha uued ja uued kangialused lõppesid siseõuedes, kus veelgi rohkem aknaid, millesse igatsevalt kiigata.. Munakivid jalgade all tundusid iseäranis õiged. Ja pilte oli vaja nii paljupaljupalju teha, et fotokas otsustas kavalusega etteteatamata puhkusele minna kõige kiiremal tööajal..nimelt apelleeris sellele, et tal aku vajab laadimist ja kõik. Saigi oma tahtmise. Mina ei saanud. Parim osa jalutuskäigust jäi sinna vedelema, kus ta ehitatud oli. Sellesse ossa jäi ka maja, mis "Kadri lemmiku" tiitli aupaklikult vaikides endale sai. Soe tumepruun madal maja, mille seina ääres kasvas minupikkune roosipõõsas.. ühe närtsinud punase õiega.. Kivitrepid, aknaluugid, kivistunud imepisike koer uksevalvuri ametis..kivist väljakasvav lill.. aknaluugist piiluv karumõmm..

Varbad saabaste sees nakatunud sest kivistumishaigusest tuimalt teada andmas otsustasime suunduda meieaegsesse maailma. Jalgrattasadulast windowshopping. Isegi kiiresti suletud poodide akendest mööda tuisates on võimalik avastada ühelt valgelt riiulilt unistustesaapad! Hirmkallid! Karmist tõest (miukseid toredaid jalavarje ikka tehakse ja millise toreda hinnaga) oimetuna juhtub aga nii, et ei märka üldsegi õigel ajal jalgrattalt maha ronida ning täiesti tahtmatult kasutad kurjasti võõra maa külalislahkust.. rikud seadust.. sõidad jalutamistsoonis.. Seda ei unustata sulle aga mainida.. Siukse asja eest võib muide 500 DKK trahvi saada. Kui lihtkodaniku asemel oleks mainijaks osutunud mõni politseinik. Duubeloimetuna peab silmas pidama, et õigel ajal rattale tagasi märkad hüpata. Hih.

Pannkoogiküpsetamine teeb tossu. Ventilaatori puhkepausi saab aga trotsida korraldades lahtise ukse päevad. Tossule meeldib värskes õhus lennata. Tõestatud fakt. Pannkooke saab süüa ketšupiga ja juustuga, apelsinimarmelaadiga saab ka. Apelsinimarmelaad on mõru asi, mille seest on põnev jutustamise taustategevuseks kooretükke välja koukida.. Kui pool purki mõru maiust on otsas ja süda väga paha, siis on tagumine aeg alustada millegi uuega. Näiteks tarkuse taganõudmisega või toiduraha arvutamisega.. ja apelsinimarmelaadi peale EI TOHI mõelda. Muidu jääbki süda pahaks.. kogu ajaks.. Taanis jääb alati kaks pannkooki järgi.

Pärast söömist juhtub ka asju: küünlad lähevad põlema, Priidu praktika päevik saab valmis ja Kadri aruandestki mustandiosake, naabripoiss Rasmus arvab paar ärevamat minutit, et Priit koputab ta uksele liig valjult mängiva teleka tõttu (heh. kas tema siis ei tea, et me oleme juba harjunud taustamüraga..), tegelikult tahab Priit hoopis pisukest siseinfot teada saada, plaanid muutuvad.. filmist mujal saab film siin.. asjaoludel, sõbra väike kingitus saab pakitud, internetil tekib stress, üks küünal põleb teistest palju kiiremini ära.. toolis ebaergonoomilises asendis lösutades surevad pepulihased ära.. ai!

Head uut! Ärge ära kivistuge!

P.S. Pühapäev on jalgratastele pikutamispäev. Suurem osa neist viskab end vintsuli ning naudib puhkust kummid taeva poole püsti. Jääb lootus, et nad ei jõua kivistuda enne, kui omanikud uuenädalauutekstegemisteks oma vanade rataste abi vajavad..

P.S.2. Priit alustas fotoseeriat "Kadri aktsioonis".. Nüüd ma ei saa enam üldse pilti teha, sest tema teeb minust pilti.. ja viimane mulle ei meeldi.. enda vabanduseks võin öelda, et algajad fotograafid ei peagi teadma, et ilusaid pilte saab nii ka teha, et ei pea tänavale pikali viskama.. eksju..