leivad ühes kapis..

Veebruari neljas päev..
Tuleb välja, et meil hakkab siin tekkima rutiin. Kadri tõuseb natuke enne kui Priit. Ärkamise-pesemise protseduurid jätkuvad interneti ekspluateerimisega, et hoida kätt kallite sõprade ning kodumaagi elu pulsil.. uudised, kirjakastid, blogid.. kuskil vahepeal sööme ning peame plaani, mis alanud päev võiks tuua. Ja siis ta toobki midagi..

Kõiki hirmutava Rutiini sisse kolimise saladuse lahendas Priit lennult. Nimelt asjatades hommikul köögis, hõikas ta äkki: "Tead, Kadri, meil ongi leivad ühes kapis!" (: On tõesti, ei saa vastu vaielda. Oeh. Kes küll need kõnekäänud meil seal Eestis välja mõtles??! Kas see aitaks, kui leivad ruttu ära süüa?? Igal juhul naerda saame mõlemad.

Otsustame jällegi linna uudistama minna. Ühised leivad jätame kappi jagama, ise jagame tõbisust, mis nüüd ka Priidu kurgu kallal oma võimu katsetab. Seekord võtame oma teekonna sihtpunktiks postkontori, mida meil ei ole veel õnnestunud leida S: Kaadti uurides näeme mitmeid postimärke (kuid õhtuks oleme jõudnud järeldusele, et need märgid tähistavad toredaid punaseid postkaste, postkontor jääb meile ka täna kättesaamatuks).

Õues on kevad natuke külmemaks muutunud. Kusjuures selgub, et Taani on niiüliväga sõbralik maa.. tahab, et me end siin ikka koduselt tunneksime..järgmiseks nädalaks lubatakse miinuskraade S: Mina muide ei oska libedaga rattaga sõita! Meile päris meeldiks seda ükspäev-näpuotsaga-katsuda-saadud kevadet nautida..

Üritasime oma teekonda huvitavamaks muuta ja luusida mööda uusi tänavaid. Vaprusevärinad hinges nii ka tegime. Siin klaviatuuril klõbistades, olen jälle natuke maad targem: vaprusevärinad orienteerumisoskust paremaks ei muuda.. Seiklus "Uudistame uusi tänavaid" lõppes sel va pühapäeval sellega, et kaks imestusest suurte silmadega poolsuurt inimest kõndisid suurel tühjal territooriumil, mis vist kuulus mingile taimekasvatusasutusele (: Igal juhul olime hästi korraks päris esimest korda eksinud. Vanad tuttavad rajad ei lasknud ennast see-eest kaua otsida ning me võisime südamerahuga ette võtta eelnimetatud seikluse teise osa.

Seikluse teise osa üks kulminatsioonidest oli see, et astusime sisse ühte imelikku poodi, et Kadrile juua osta. Lisaks joogile leidsime puuviljad, mida müüdi süsteemi järgi 10 puuvilja = 10 DKK. Meie meelest fair enough. Saime kauaihaldatud õunu ja pirne (: Seikluse teise osa teine kulminatsioon oli liuväli, mis ilutses keset kevadist Odenset. Lõbusate nägudega lapsed ja täiskasvanud uisutasid juuste lehvides ning kitarrimängu saatel ümber põlispuude uiskude vastu vahetatud muidujalanõud jäävälja kõrval kõrguvate majade treppidel taaskasutust ootamas. Tore.

Tähelepanekute kogu täienes ka: taanlased lasevad oma lastel oi-oi-oi kui paljalt õues olla (väikesed lapsed on lahtise hõlmadega, paljaste peadega ja kätega..mina seal kõrval võrdluseks kurguni keerdunud salli, mütsi, kinnastesse, mantlinööbid ümbes sooja kampsuni turvaliselt kinni), siin on hästi palju värvilisi inimesi, kelle tegevus kaugelt paremini silmatorkav kui tavataanlaste oma, pühapäeviti on poed kinni ja tänavad tühjad (saab hea ülevaate neist, kes elu pahupoolel endaga hakkama saada üritavad.. siukseid nägime kokku 3)..



Õhtul tegime pannkooke ja üritasime ennast ravida. Mina näiteks ei jõua enam siin tõbitseda. Äkki tuleb homme tubane päev..

Kodused tähelepanekud: net ei salli Kadrit..põhjendamatult.., Skype`iga on võimalik rääkida nii, et kaaskõneleja peab ootama kuni mu jutt temani jõuab ja siis vastama (mo jaoks tõsine imevestlusevariant), valem "see-kes-süüa-ei-tee-peseb-nõud" töötab hästi, läbipaistev välisuks on superluks vahend naabripoiste piilumiseks samal ajal ise siukest nägu tehes nagu köögis oleks hirmus palju tegemist..

Küünlad põlevad pühapäevaõhtulgi ilusasti (:

Une-Mati viib mu uude nädalasse, kus arvatavasti ei ole enam aega siia nii palju kirjutada..

P.S. Siin saab osavalt rattaid osta politseilt, kes igal nädalal müüb varastatud rattaid.. tsirka 300 DKK tükk (vist!).. eks näis.. siuke tunne nagu peaks isikliku eelarvehaldaja muretsema (: