voolab kaasa..

Veebruari kahekümne esimene päev..
Elas kord väike tüdruk. Ühel külmal päeval kõndis ta läbi neljakandilise tunneli lennukisse, et sealt juba uuel maal välja sammuda. Päevad uues riigis läksid kiiresti. Liigagi ruttu. Ühel päeval kuulis ta kohalikke rääkimas tulevast lumetormist. Info oli ootamatu, kuid see-eest põnev. Olles juba paar nädalat tagasi õhinaga ülaseid ja lumikellukesi pildistanud, ei suutnud tüdruk oma kõrvu uskuda..

Uus hommik tõi üllatusi suisa mitmekaupa. Tüdruku korterinaaber, agar võistluskunstidenautleja, oli otsustanud jätta vahele praktikapäeva valutava õlaliigese tõttu. Viimane oli haiget saanud õhtuses trennis, kus teistkümnete aastate pikkuse kogemusega judokangelane vaese väikse salavõttega otse õlale kukutas. Pealtnäha oli õlg küll korras, kuid subjektiivsetele kaebustele ei saa vastu isegi kõige kogenumale silmale nähtav. Oleks siis vaatajaks olnud kogenud silmad! Uksest välja astudes tabas väikest seiklejat teinegi üllatustest. Lumetormi asemel oli võõra riigi pinnale jõudnud suur sula. Ju siis lumi oli öösel ära käinud.. kust muidu see veemöll alguse oleks võinud saada.. taevast ometi nii palju vett alla ei suuda sadada.. sealt ülevalt tuli seda aga ohtralt juurde. Küll ei pidavat küllale liiga tegema, räägitakse.

Kõik oli veest.. või vähemalt poolel teel veeks muutumise keerulises protsessis. Asfalt voolas. Tuul oli kindlasti sel päeval kokku pandud mitte õhust, vaid sulaselgetest veemolekulidest. Viis minutit väntamist oli piisav selleks, et veeldumisprotsess ka tüdrukule külge hakkaks. Mööda kihutavad poolvedelad autod andsid tirtsu tilkumisele omapoolse panuse. Veetilgad nina otsas kõdistasid teda vallatult. Imelik, et siis, kui vett oleks võimalik manustada lõpmatus koguses vaid suu avamise meetodil, ei ole selleks vähimatki näidustust. Selline ongi siis sulamisetunne..

Hoolikalt laialivalguvaid molekule koos hoida püüdes algas, töötas, lõppes praktikapäev. Tiirlemine tunnelites, kõnelevates liftides sõitmine üles ja alla, füsioterapeutilise hindamise rakendamine, triibulisele paberile tekkinud sihipärased mõtted.. nii palju ümbitsevat muutus tasapisi halliks.. Tüdrukule tundus, et punased tellised on hallid.. rohelised kaaned on hallid.. tintekajutid ja jutujupid on natuke hallid.. kohvilõhn on hall.. naer on sillerdav.. tasuta printimine on imelik.. järjekord seljataga on hall..ja sumisev.. Hall ei ole halb. Kollane oleks parem.

Tüdruk, päevaga veidi tahkemaks muutunud, mõlgutas pikkades tunnelikorides jalgu järgi vedades muistseid mõtteid. Retoorilisi. Retooriliste mõtete teke tundub olevat võrdelises seoses ümbritseva veeldumisega või siis katustele põrkuvate vihmapiiskade arvuga või hallinemisega.. Vahepeal selgus tõsiasi, et vabaajakostüüm ei olnud kapis tahkemaks muutunud ning paari minutiga muutus tüdrukugi konsistents. Vedelamaks. Kuni.. suurest sulast hakkas tasahilju saama jääaeg. Väntamise vahepeal. Veetilkadest igal pool said peaaegu märkamatult imepisikesed jääkristallid, mis põskedele väikeseid valusaid nipse lasid.. Armastusest vihkamiseni pidavat olema viiv. Basseinist liuväljani tundub olevat midagi sarnast. Ja vastupidi.

Olete te kunagi ära sulanud? Mänginud jalgpalli mehega, kellel on täpselt üks jalg rohkem otsa kruvitav kui teil? Otsinud ühte inimest ühel päeval mitu korda rohkem kui ühe korra mitu korda rohkem kui ühest kohast? Joonud silmadega? Söönud valge šokolaadi maitselist tumedat? Naernud naljade peale, mis räägitud tundmatus keeles?
Kord elanud veemolekulideks poolmuutunud tüdruk on seda kõike teinud.. sest ta voolas kaasa..

Ja lagritsat lihtsalt peab sööma..