killer-jänesed ja luksaps..

Veebruari kahekümne neljas päev..
Palju õnne kõigile!
Vahepeal on olnud kaks ja pool päeva. Neist üks vaieldamatult kõige mõttetum päev üldse mu lühikeses elus, teine täis üllatav-naljakaid juhtumisi.. see pool, mis tervikuks saamise suunas vapralt rühib, on tavaline uisutamis- ja mats-ja-maa-ühendus-poolpäev..

Mõttetustest ei ole mitte mingit vajadust rääkida/kirjutada/neid meenutada. Ärge pahandage! Lihtsalt pange kõrva taha, et nii mõttetut päeva, kui oli minu neljapäev, ei ole teiegi elus veel ette tulnud.

Üllatav-naljakatest juhtumisest täitsa võiks natuke kirjutada.. Kõik algas sellest, et hommikul, ehmatas unise näo ja teoga Kadri end paugu pealt ärkvele, kui oli pilgu välisuksest väljapoole heitnud: maa oli valge! Täiesti lumine! Ja seda valget ilmaimet sadas juurde.. Ohtralt kuuma teed kõhus ning kõige soojemad riided, mis kottidest, riidepuudelt kätte saada oli, seljas algas sõit haiglasse. Tuleb välja, et mu lisavarustusest on puudu paar kojamehi ning silmalauliigutajadlihased, mis mainitud puudujääki kompenseerima pidid, olid pilgutamisest täiesti tuimad, kui lõpuks tuisuvabalt sai silmi lahti hoida. Priit arvas, et äkki oleks lihtsam panna silmad üldse kinni ja mälu järgi sõita.. hmm.. mõned hetked sest va sõidust siukses stiilis möödusidki (: Vastu eriti tigedat tuult ning mõneti libedatest äärekividest üles ja alla sõitmine tegi hommiku veelgi väljakutsuvamaks. Soovitan! Igati huvitav elamus.

Ma ei tea, kuidas Priiduga lood olid, aga kui mina pärast rattaparkimist ja lõua otsast niriseva veejoa kõrvaldamist nurga tagant välja hüppavat jänest nägin, arvasin, et olen kogu oma terve mõistuse tuisus kaotanud. Aga seal ta oli! Tagumise koivad pikemad, kui minu vastavad jäsemed. Haakidega meist möödunud jäi ilmutus meist paar hüpet kaugemal seisma ning tunnistas tähelepanelikult pikkade kõrvade liikudes. Territooriumivalvur? Seekord me, õnneks, kaht hambajälge säärde lisaks ei olnud ära teeninud ning kuna me oma ääretus rumaluses olime ka porgandid koju jätnud, otsustasime sammud juba jalgaõpitud radadele seada. Näod olid veel tükk aega hiljemgi juhmimad kui tavaliselt (; Neid korravalvureid pikkkõrvu pidavat siin suisa kaks olema, räägitakse.

Jäneski oli ootamatust talvest veidi düsorienteeritud ning unustanud osad oma tavapärastest kohustustest. Nimelt ei olnud ma saanud pesust kätte oma uue päeva vormiriideid. Hoopis vähem praktikatunne oli terve päev. Selleks oli muidugi ka teine põhjus, mis paar minutit pärast seda, kui fakt riietepuudumisest oli ilmsiks tulnud, sai selgeks seegi, et laps, kes enamuse meie reedest sisustama pidi, oli lumetormi tõttu tulemata jäänud. Pesupesijatädi teab asju paremini ja enne kui mina..?

Loodus ei pidavat tühja kohta sallima.. Kadri Saatuse asetäitja praktikakorralduse ajal näib seda samuti mitte sallivat. Nii saingi juttu puhuda oma kliinilise õpetajaga, jutustada maast ja ilmast (sõnade otseses mõttes) ning veeta kolmveerantunni või isegi enam äsjasünnitanute võimlemistunnis. Siinkohal võin käsi ükskõik-millisel-elutähtsal-piirkonnal kinnitada, et taani keeles juhendatud harjutusi teha on sama lihtne kui nendekeelsete naljade üle naeru lagistada. Ise ka ei oleks uskunud, et selliseid lihaseid oskan liigutada, mida ses tunnis olime sunnitud kasutama. Vahva. Ja üks tuttuus imepisike ilmakodanik luksus nii armsasti! Ja imes tissi! Ja vääksus! Ja tudus! Ja liigutas käsi ja jalgu! Õhh..

Armsa pisiinimese luksumine oli aga ajendiks ühele lõbusaimale vahejuhtumile sel reedel. Nimelt uurisime oma rootslannast kaasõppuri käest, kuidas "luksumine" roosti keeles kõlab. Tema ütleski. Mina juba eile enam ei mäletanudki. Priit teab täna ka veel, pidavat "hicka" olema. Maria ei jäänud aga küsimust võlgu ning meie leidsimegi end seletamas eesti keele salamaid: " mina luksun, sina luksud, tema luksub.." Maria vapralt kordas ja mõtles. Siis kõlas siiras-siiras küsimus: "But how do you say it if its plural? Luksaps..?" Pärast seda, kui olin silmad naerunutust kuivaks pühkinud, otsustasin, et minu sõnavara on nüüdsest ühe kelmika lisanduse võrra rikkam.. Muide, siiani mul Taanis luksapseid olnud ei ole. (:

Enne äraminekut saime veel teada, et raamatupoes ei saa kaardiga maksta, et pangaautomaadist saab väikseima summana võtta 200 DKK-d, et kohvikuvõileib maksab eesti rahas tsirka 60 krooni, et Kadri oskab kahe minutiga luua terve unistustemaailma ning sama kahe minuti sees selles ka pettuda, et ratastele meeldib tuule-tuisused päevad veeta kummid taevapoole sirutatult..

Aeg pimedaksminemiseni oli täis asjalikkust: söök sai valmis ja pintslissegi pistetud, praktika aruande eestikeelne variant sai paberile pandud.. Põhjamaa hingega inimestel näib tuisuse ilmaga põue mingi ootamatu ärevus pugevat. Nii pidasimegi veidi plaani ning seadsime sammud õhtupimedusse, et tuulega võidelda, valgetest akendest sisse piiluda ning Simonile külla jalutada ning talt pihutäis filme laenata. Polegi kunagi nõnna palju Ida-Euroopa, KGB ja eesti tudengitega seotud naljatusi kuulnud.. heh.

Pea kaksteist tundi und tassis mu eilsest tänasesse. Seesamune uni ei lasknud mul hommikut alustada patriootlikult kodumaa hümni kuulates. Vajakajäämise korvasin õhtupoole, kui presidendipidu algas. Hümn sai kuulatud nagu kõnegi ja kontserdijupike. Täna on siin nii, et jalgealust kindlat pinda asendab klaasistunud ja läikimalöödud materjal, millel toime tulemiseks inimese evolutsioon veel vajalikku kohatumust pole loonud. Kahjuks. Priit sai seda kahjut eriti lähedalt oma küljega katsuda. Mina sain kotist pudenenud hakkliha ja hapukoort tänavalt üles noppida.. Sünnipäevaüllatus oli meil ka: kõndisime mööda kahest tegelasest, kes päris meie keeles juttu puhusid. Nüüd teamegi, et siin ruudukülas elutsevad veel Jürgen ja Sabina. Tehnikakoolis käivad.

Nüüd on kontsert otsas. Varsti tulevad külmkapist küpsisetordilapsed ja Priidu laua pealt punase veini pudel..

Teie aga olge õnnelikud! Naeratage!