mõttemesilane..

Veebruari kuuteistkümnes päev..
hommik. helbed piimaga. jalgrattasõit. hej-hej. praktika. aeglane-kiire-kiire. soe. külm. soe. duubeljalgrattasõit segatud ootamisega. ajaraiks? ootamatud omamoodi jutujupid. kõht oi-oi-kui-täis. õhtu. öö.

sidruniballaad.
Artur Alliksaar

Kuu, naerust kollase näoga,
tüdinuna ujumast taevajões,
väänab välja oma tumesinised supelpüksid
ja heidab sidrunipuu võrasse puhkama.
Kuni ta magab, sügavalt nagu noor loom,
sünnivad väikesed sidrunid
ja krimpsutavad hapult suuseksi.
Uudistades üksteist, märkavad nad äkki kuud,
kelle põsed on unenägudest pisut punnis
"Milline kummaline, milline naljakas sidrun, ja kui suur!"
ütlevad sidrunijõmpsikad
ja lasevad talle kuklasse nipsu.
Kuu ärkab, kuid ei mõtlegi solvuda.
Ta ringutab magusalt
ja hakkab om aväikestele sugulastele vestma
kuumuinasjutte, mida on mitu miljonit tosinat
ja veel rohkemgi, ja millest ükski teist ei korda.
Kuni kuu jutustab, rändavad tema asemel väikesed sidrunid
järjekorras mööda taevamaastikke.
Ööd on aga pimedad, ja mis saab siis, kui keegi tuleb,
võtab kuu sidrunipuust, viib ta koju ja pigistab ta
mahla tilkhaaval oma teeklaasi kihisema?!

mina olen mõttemesilane..
ilma kuuta ei näe lennata.. kas valssi näeks tantsida?