Siin on laupäev. Mujal on ka. Siin on laupäevad selleks, et saaks tundma õppida seda saart, mis meile veel mõne nädala koduks on. Toreda sõbra Lisbethi abiga. Saare nimi on Fynen. Nupukamad geograafiahuvilisemad juba teavad miuksest Taani saarest ma jutustan. Teistele teadmiseks mainin, et tegu on keskmise saarega selle luigekuningriigi kolmest suuremast saarest. Meil oli tore võimalus näha selle merest väljaulatuva maalapi kirdeosa.
Väikesed küpsisetordipojad karbiga kotti pakikakao kõrvale asetatud ning uks lukustatud, suundusime lootusrikkalt uuele päevale vastu. Lisbeth korjas meid kokkulepitud kohast peale, taanimoodi kommikott aknalaual maiustamist ootamas. Ja nii see algaski. Autoaknast sai piiluda luikedeparve põllul, sirgesse ritta istutatud puid teeservas, punastest ning pruunikaskollastest tellistest ehitatud maju.. linnamiljööst sai märkamatult maaolustik.. Rahulik. Ehk oli selles süüdi laupäevahommikune varane kellaaeg..
Munkebo`st sai esimene peatus. Vaatamata lausa hiiglasejõuga tuulele ronisime vapralt kahest keerdtrepist üles, et katsuda, kas Taani tige tuul Eesti omaga sarnaselt hinge kinni puhub, kui näoga tema poole seista. Puhub küll. Nii saimegi hingates vaid ühte suunda pilgud suunata. Riia ja Kopenhaageni suund oli see. Torni müüri äär oli nimelt laotud kividest, mille peale kirjutatud linnade nimed, mis mässava mere taga õnnelikult pääsenut peaks ootama. Tallinnat võimalike sihtpunktide seas toodud ei olnud. Tuul ikka veel end valjult meelde tuletamas ronisime autosse tagasi ning suundusime uude väikelinna. Munkebo, muide, on juba pikka aega olnud elukohaks neile sadadele, kes Odense laevatehases merevallutajaid kokku kruvivad, keevitavad, liimivad..
Kierteminde - armas väikelinn, mis talvehooajal naudib teenitud puhkust suvest, mil tänavatel käib meeletu melu. Kaks suverõõmude nautlejatele magnetina toimivat randa ning muinasjutumaale kohane vanalinn koos paadisadama ja paksude partidega on piisav, et elu mõned kuud aastas keemas hoida. Meie õhukesest luust ja lihast, vaatamata kampsunitele, sallidele, kinnastele ning muudele hipludele, ikkagi õelalt läbi puhuv tuul ei lasknud lavakujundust kõige täiega nautida, kuid igatsusepisiku külvamisega said isegi need teiskümned minutid ses stseenis hakkama.. Nüüd tahakski tagasi. Ilusa ilmaga. Et oleks aega ja olukorda iga meeliköitva nurga pildistamiseks, nautimiseks, meelde jätmiseks..
Mere äär oli kivine ja tuul vihasem kui eales varem. Pidin enne tükk aega pusima, et ust jõuaks lahti lükata. Kõik oma jõunatukese võtsin kokku. Ausalt. Lained möllasid. Neil oli lõbus. Vahutasid suisa neist ülevoolavaist pealesunnitud vigureist. See va vihane tuul oli ainult ühe asja pahasti organiseerinud meie vastuvõtmiseks: peitis silla, mis Funenit Zealandiga (Kopenhaageni kodusaar) ühendab, pilvede taha ära. Nagu mitte kunagi ei oleks mitte midagi kaht kõrvutist maalappi ühendanudki. Aga me ei läinud õnge, sest meil oli Lisbeth, kes teadis, et seal peab sild olema. Kadri ja Priit jäid uskuma ning vaatasid ikkagi silda, missest, et pilved ees olid! Kive korjasin ka. Siuksed musta-valgekirjud on neil siin nad. Nüüd on ühikakodus küpsisekausi asemel kivikauss.
Kommisöömine on juba väga vanast ajast teada tuntud ravivahend külmetamise vastu. Kõik teavad. Nii oligi, et mida rohkem Taani lagrits ja kummikommid suus sulasid, seda soojemaks olemine läks. Kellele seda autosoojendust vaja on, kui kommipakk oma ahvatleva sisuga lähemal kui käeulatuses olemas..? (; Põsed kommidest punnis ja meel üksteise norimisest rõõmus, liikus auto edasi maale. Päris maale. Sellisele maale, kus suurema tuuleta ilma korral kitsed ringi jooksevad ja põllud on rohelised ning kasvatavad lisaks teraviljale ka üksikuid suuri iidseid puid. Küngaste vahel üles alla, vasakule paremale vurisedes saab merd vaadata. Tähelepanekud: linnud on siin priskemad kui Eestis, põlluvahelised teed rohkem asfalteeritud, kui kruusased ja aukudega, Kadri arvates on kruusateed ja augud romantilised (nagu ka meri ja tuul ja paadid, mis seljatahajäänud sadamas kai küljes loksusid, madalad majad ning poolpõlenud küünlad aknaraamide taga on seda ka.. peaaegu kõik on), Priidule meeldisid värvilised munakommid enne, kui ta teada sai, et nende sees on lagrits (mina ei tea, kes talle ütles (; ), Lisbeth kihistab vaikselt naerda ning õpetab meile taanikeele Funeni murdes sõnu. Kurvilistest teedest ühel ja teisel pool on vanad majad, kivimüürid, külakirikud, tuulik.. Kadri lihtsalt peab igal pool miljon pilti tegema, et lõpuks mõni hea pilt ka olemas oleks..
Ja tee ja tee viib edasi.. Tundub, et iga uue kurvi taga ootab uus küla.. Umbes neli korda nii palju silmi oleks vaja, et kõike seda vaadata. Sõidame neist küladest läbi, möödume risti löödud puujeesusest.. puudega ääristatud kitsas tee lõppeb maailma äärel.. Kivisel ja tuulisel maailma äärel. Seal tahaks jalgu kõlgutada ja mõtteid mõlgutada, tuulde lennutada ning uhiuutena tagasi saada.. Mõtlemiseks on aga teatavasti kasvõi natuke hapniku vaja..seekord aga ei saanud vajalikul määral hingata.. jäigi mõlgutamata-kõlgutamata.. See-eest leidsin auguga kivi. Nüüd saan maailma läbi kiviaugu vaadata, kui tuju tuleb.
Taanimaa on laupäevahommikul kella kümne paiku ääretult rahulik. Nähtud inimesi on võimalik kahe käe näppudel üles lugeda. Teedel sõitnud autode jaoks läheks vaja ka varbaid, kuid siiski vaid ühe inimese jagu. Miski ses nähtus on teistmoodi kui kodus, mitte halvemini ja mitte paremini, aga teistmoodi. Kui olen kunagi välja mõelnud, mis see on, siis ..
Tähelepanekud vol.väga-mitmes: taanlased joovad ärasöödud sõnalõppudele papppakist peale külma kakaod, tikkude otsimine suurest poest lõppeb sellega, et saab kaks pakki teed ja kaks pakki krõpsu ja kaks pudelit õlut ja kaks korda kaks šokolaadi kaks ühe hinnaga.. tikke saab ka rohkem kui kaks pakki, ainuke postiljon tänaval on meile tuttav, punane triip poepõrandal lubab tädil kurja näoga Priitu põrnitseda, raamatukogud ei ole nädalavahetusel lahti ja raamtud maksavad palju.. homme on pühapäev.
p.s. Priit oskab:
- porgandeid tee sisse uputada
- korterit väga edukalt "täitsa pimedaks" teha ja "märkamatult" naabreid piiluda
- kasutada oma inglise keele lemmiksõnu (like, I, don`t, know) edukalt igas lauses
- rääkida Eesti lipust, ebauskudest ning kõrgeimast tipust, soodest..
- kõigi Priidu eelmainitud kahe esimese oskuse peale kõhulihased võimatult valusaks naerda
- luurekat mängida meiega
Küünlad on minu jaoks tehtud..
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar