hingetuna odenses..

Veebruari teine päev..
Olen Eestist lisaks oma kolmekümnele kilole mammonale kaasa võtnud ka nohu, mis mul öösel, lisaks ventilaatorile ja naabrite peole, magada ei lasknud. Lõõrid on kinni, mistõttu iga sõõm õhku tundub kui privileeg. Aga see selleks.

Priit teeb hommikul ka süüa(:

Üritame olla asjalikud ning planeerime tegevusi, mis võiks õhtuks tehtud saada.. käime ühika korrastaja juures, üritame saada sotti üüri maksmise süsteemist ning proovime saada interneti, teeme endale selgeks, mis kell me peame uue nädala alguses koolis olema.. jaaaah..
Tähelepanekud vol3: korrastaja ei tea üürilepingutest ja raha maksmisest midagi, siin on kuskil +6 kraadi ringis temeratuuri, sajab vihma ja puhub tuul ("kodus on lumi!!" me mõtleme)..

Lähme jalutama, lootuses, et leiame WiFi või postkontori või turismiinfokeskuse. Ühesõnaga ei tea me ise ka, mida tahame, aga muudkui marsime linna poole. Tähelepanekud vol4: äärelinnades ei ole jalakäijaid, kesklinnas on; kõik kohad on jalgrattureid täis (tõenäosus jalgratta alla jääda on umbes sama suur kui auto alla.. ja jalgrattad ei põrise ka ju!!).. aga need on suures osas hästi toredad korvide ja suurte lenksudega linnarattad; inimeste nimed kellanupu kõrval ei ole ainult ühikakomme..

Kesklinn/vanalinn sumiseb inimestest, tänavate ääres on pisikesed lillepoed, kringlikauplused ja muidugi igasugused trendi- ning muiduhilbuärid. Priit leiab, et lillelõhn on siinsetel väikesel tänavatel hea. Mina pean nõustuma, kuigi ei tunne midagi. Kuna me vahepeal oleme möödunud paigust, kus arvasime olevat WiFi ja postkontori, kuid me arvamine ostus ekslikuks, suundume turismiinfosse. Viimane asub raega ühes majas (ja see maja on juba uhke!) Saime teada selle, mida oskasime küsida. Maili saime ka kohalikus arvutis tasuta lugeda (: Tähelepanekud vol5: kesklinna tänavatel on järjest inimesi, kes varitsevad uitajad, et neilt parajal momendil ilusti naeratades raha küsida, ei ole vahet, kas raha on vaja puudega inimeste toetuseks või mingile ususektile, et indialastele toitu osta (me oleme vaesed tudengid!!.. tagasi kõndisime mööda teist tänavat), rae ees lamab suur kivist naine, kel väikesed rinnad ja suured kõhulihased, postkontorit me ei leidnudki..

Selles va vanalinnas tahaks hulkuda ja hulkuda ja hulkuda. Olen lootusetult sellesse muinasjutumehelinna hõngu armunud. Kui kunagi päike ka tuleb ja lilled akendele õitsema pannakse, olen arvatavasti kadunud.

Tagasitee. Pood. Õhtusöök, õieti lantš või miskit. Viimasega saan seekord muide mina hakkama. Natuke asjaajamist ja saame neti! Kohe tundub, et elu värvilisem, et koduigatsust on vähem (sest kodu on ju siiski vaid teisel pool helesinist ekraani). Hea, et ei pidanud siia paarkümmend aastat tagasi tulema.

Lisaks nohule tunnen, et ka muud hingamiseks vajalikud lõõrid hakkavad kinni jääma. Olen nii palju teed joonud ja vett ninna tõmmanud ning välja puhunud, kurgukomme lutsunud, küüslauku söönud ja nuusutanud, miks ma karistatud saan!! Mingil hetkel, kui Priit internetivõlusid naudib, jään ma magama. Veidike koduigatsust hinges ning kaisuelukad kõvasti kummaski peos.

P.S. asjalikest asjust veel niipalju, et haigla, kus me praktikat hakkame tegema, on ühikast umbes 3 km kaugusel, ülikool ise aga ca 10 km kaugusel. Loodame, et saame esmaspäeval rattad. Bussiga sõita on siin kallis (üks pilet 16 DKK ehk natuke rohkem kui 32 krooni) ja tüütu (bussid sõidavad äärelinnadest kesklinna, kus peab bussi vahetama). teisipäeval saame kokku inimesega, kes me praktikat organiseerib. praktikat ma natuke kardan.. need inimesed on siin nii targad!