iga algus on..

Veebruari esimene päev..
Ei teagi, millal see minu seiklus õieti pihta hakkas, aga hetkel tundub see vaikselt kuid järjekindlalt hoogu koguvat. Justkui lennuk, mis Tallinnast inertsiga Kopenhaagenisse lendas, vahepeal veidi liiga palju raputades. Lõuna-Rootsi makett, mida väikesest lennukiaknast vaatamiseks pakuti, tundus kogenematule lendajale ilusa vabandusena vahepealsete vintsutuste eest. Tõesti ilus. Kui lennukirattad Taanimaa pinda puudutasid, ei teadnudki, kas tavalisest natukene ärevam südamepõksumine oli tingitud esmakordsest lennusõidust või hoopiski eesootava uudsusest.. Oleks kõik elus nii lihtne kui liiklemine Kopenhaageni lennujaamas: vaatad nooli ja astud, püüad oma kotid lindilt kinni, vaatad uuesti nooli ja astud, annad raha ja vaatad nooli ning leiadki ennast kiirrongi ootamast (rongid on siin muide nagu kummimaskiga raudroomajad, kelle sees äraütlemata mõnus liigelda). Edukalt läbitud noolemängu auhinnaks saime Priiduga sõbraliku Taani tädi Ulla, kes meid taeva poole liikuva eskalaatori maapealses vahepeatuses Odense rongijaamas ootas. Tema autos saimegi oma elu päris esimese lühiülevaate Odensest, mis Taani suuruselt neljas linn. Ja mina olin juba lootusetult punastest tellistest majadesse armunud..

Ühikas. Ruudukujuliste (siseõuega keskel) ühekordsete majade kompleks.. (mis tähendab, et oma toa aknast saab vaadata etendust "teiste inimeste elud justkui akvaariumis"). Orienteerumine ses karbisüsteemis on esialgu raske, kuid kui hea nuuskurinina on jõudnud ukseni, mille number ütleb 2110 ning millel seisab mustvalgel nimi, mis juba üle kahe dekaadi on mind tähendanud, tekib hetkeks mingi tunne.. ja Priidu võti keerab ukse lahti.. Siin on nii, et köök on koridoris ja vannituba on vannitoas ning Kadril ja Priidul on kummalgi oma tuba, köök-koridor ja vannituba-vannituba aga kahepeale. Ulla, jaganud meile veel sõbralikke näpunäiteid, sõidab ära. Meie hakkame maailma avastama. Tähelepanekud: kõik on suuremas osas valge või hall (v.a. toa uksed, mis on kuuseokkakarvarohelised ja aknaluugid, mis telliskivipunased ning sinise riidega kaetud tool), välisuksel on piklikud klaasaknad läbi mille saame meie õues toimuvat ning õuestoimuv meid vaadata, toa voodil on suur pappkast, kust saab otsida köögiasju (alates tikutoosist, lõpetades kohvimasinaga, ainult supikulpi ja nõudepesulappi ei ole)..

Jalutuskäik õhtuses äärelinnas. Otsime toidupoodi. Esimeste tundidega Taanis oleme selgeks saanud, et siinsed inimesed räägivad väga hästi inglise keelt, ainult küsi ja nemad vastavad. Leime säästukalaadse poe, kus hinnad ei olegi numbri järgi kodused.. õnneks on natuke väiksemad.. Esimene ostutuur edukalt lõpetatud, algab uues kodus lahtipakkimine-söögivalmistamine.. Tähelepanekud vol2: taanlased ostavad usinalt 3,5% piima (meile ei jätkunud), madalama protsendiga piim maitseb nagu imeliku maiguga vesi ja on natuke sinakas, Priit on köögis usin (: (tema tegi esimese õhtusöögi), ventilatsioon on kuskilt kõrgemalt poolt reguleeritav, mis tähendab, et see hakkab puhuma siis, kui ise tahab, mitte siis kui on vaja (k.a. puhub see öösel), odaval veinil ei ole pikka järelmaitset (aga Priit saab sellest hommikuks peavalu (: ), odav juust see-eest maitseb hea, mutter on inglise keeles "female-screw"..

ööööööööööööööööööööööööööö..